Kui sa oled kaugel…

6 kommentaari

 Tänapäeval, kui piiri taga on rohi rohelisem ja taevas sinisem, kauge maa nõlvadel libiseb suusk paremini ja ookeaniäärne päike päevitab pruunimaks, on kogu aeg keegi kuskil ära – tööl, õppimas, puhkamas, lastega, perega, pruudiga, peigmehega, sõpradega. Alati jääb keegi koju igatsema. Iga kord kui nädalakski kodust lahkun, jõuab parim sõbranna juba kolm päeva ette öelda, et tal piisab vaid mõttest, et mind mõnda aega ei ole ja ta läheb igatsusest pooleks. Ja see on kõigest nädal või paar sõbrannade vahel. Mõned meist… mõned elavad terveid pikki aastaid nii, olles rohkem eemal kui koos ja seda mitte sõbrast või sõbrannast, vaid elukaaslasest või abikaasast.

Tänapäeval, kui piiri taga on rohi rohelisem ja taevas sinisem, kauge maa nõlvadel libiseb suusk paremini ja ookeaniäärne päike päevitab pruunimaks, on kogu aeg keegi kuskil ära – tööl, õppimas, puhkamas, lastega, perega, pruudiga, peigmehega, sõpradega. Alati jääb keegi koju igatsema. Iga kord kui nädalakski kodust lahkun, jõuab parim sõbranna juba kolm päeva ette öelda, et tal piisab vaid mõttest, et mind mõnda aega ei ole ja ta läheb igatsusest pooleks. Ja see on kõigest nädal või paar sõbrannade vahel. Mõned meist… mõned elavad terveid pikki aastaid nii, olles rohkem eemal kui koos ja seda mitte sõbrast või sõbrannast, vaid elukaaslasest või abikaasast.

Enda ümber ringi vaadates avastan, et nö kaugsuhteid on üllatavalt palju erinevaid variante. Mõni on tingitud lihtsalt erinevates linnades elamisest, mida olude sunnil ei saa hetkel ühe postiindeksi alla kokku pakkida, teisel juhul käib üks pool kuskil piiritaga tööl ja sellel omakorda on miljon alajaotust – olla kuude kaupa ära ja paar kuud kodus, olla paar nädalat ära ja paar kodus, paar päeva… Ja mõned algavad, nagu iga tavaline suhe või kooselu, millesse kuhjuvate tööreiside hulk teeb kodusolijast automaatselt sama hästi kui meremehe kaasa. Hakkan mõtlema, kas ma isegi mitte omamoodi sellesse viimasesse kasti ei sobitu…

Palju räägitakse, et tuleb võtta aega iseendale. See "üksi-aeg" on sellisteks toiminguteks ideaalne. Paraku kulub aega miljon "üksiolemist", et lõpuks taibata kui kavalalt on seda aega võimalik ära kasutada. Olen viimase paari kuuga lugenud läbi rohkem raamatuid kui terve varasema täiskasvanuelu jooksul kokku. Rääkimata sellest, et ei ole paremat aega kui praegu, kui päike pilvede vahelt elumärke saadab ja tuul on kevadelootust täis, saada kokku sõbrannadega, keda ei ole pikka aega näinud;panna omale laupäevaks juuksuriaeg, hetkekski mõtlemata, et äkki on kellelgi sinu jaoks juba muud nädalavahetuseplaanid tehtud. Saab käia korralikult trennis ja näiteks kodus koristamist tuima näoga edasi lükata. Hea on vahepeal lubada endale laiskust, mil pesemata nõude kuhjad teevad kodus söömise võimatuks – puhtad nõud on lihtsalt otsas.

Teisalt, õhtul teleka ees midagi naljakat vaadates võib iseenda naerupahvakas surnuks ehmatada, sest tavaliselt on sellele taustaks kellegi teise naer. Ja magamistuba tuleb mitme kraadi võrra soojemaks kütta, et teki alla pugedes ei oleks esimene mõte – üksi on nii külm.

Üldiselt vaadatakse sellistele suhetele kui ebatraditsioonilistele. Ikka ja jälle nenditakse, et ise küll nii ei suudaks ja varjamatult pööritatakse hämmingu märgiks silmi, kuuldes, et keegi teine suudab juba näiteks seitse aastat. Ilmselt kui endal on inimene kogu aeg kõrval, on raske ette kujutada, mis tunne võib olla saada vahepeal paar kuud omaette olemist ja ei tule pähegi, et samal ajal kui oma suhe ennast vahepeal pooma kipub ja mees suudab olla tüütum kui väike laps, kes on jõudnud miks?-faasi, siis sellised mured on kaugsuhtes olija jaoks just kui kontvõõrad. Päevad on täis omaette toimetamist ja õhtud kibemagusat igatsust, mida traditsioonilises suhtes olija vaevu mäletab esimeste kohtingute ja armumiste ajast. Ja üle pika aja kokku saades on rõõmu rohkem kui avastades, et vastu kevadet on paar strateegilist kilo maha sulanud.

Pikamaasuhe, nagu pikamaajookski,  nõuab kõva portsu tahtmist ja korras närvikava. Oskust ennast välja lülitada kui üksi tänaval kõndides tundub, et ümberringi on ainult paarid. Et siis, hiljem, olla ise see paar, kelle kohta sosistatakse sapiseid kommentaare nagu nt "Get a room!"

Kipub ununema, et millises suhtes me ka poleks, oleme selles oma kaaslase pärast, mitte suhte enda pärast. Eks igal olukorral ja elukorraldusel on nii hunnik plusse kui ka hunnik miinuseid. Nagu banaani-jäätise magustoidul – ühtpidi on üks ports koos šokolaadi ja vahukoorega peaaegu terve päeva kalorinorm, teistpidi on magusaisu pärast ühe söömist kuudeks kadunud.

Nende sõnadega teen endale värske tassi kohvi ja poen diivaninurka, lahtise akna alla, käes võrratult vaimuka Sarah Strohmeyer'i detektiivisarja teine raamat, „Bubbles in trouble“. Tervitused raamatupoele Krisostomus!

/Merlin Võsu/