Reklaam sulgub sekundi pärast

Kust ostad oma riided sina?

Sügaval nõukaajal poleks meist keegi võtnud sõna brändieelistuste teemal, sest sellist mõistet nagu BRÄND meie inimeste leksikas lihtsalt ei eksisteerinud. Tänapäeval on aga terminist bränd saanud mõiste, millesse suhtutakse laias laastus kahte moodi - ühed, kellele rõiva autorlus läheb väga korda ning teised, kes sest suurt ei hooli.
Buduaar vestles kolme naisega, kes jagasid oma mõtteid rõivaostmise kohta. Katrin (29) lähtub rõivaste ostmisel esmajoonest sellest, kas ese talle meeldib ning sobib. Firmamärk on tema meelest teise kui mitte kolmanda järguline tegur, kuid kindlasti mitte päris tähtsusetu.

Sügaval nõukaajal poleks meist keegi võtnud sõna brändieelistuste teemal, sest sellist mõistet nagu BRÄND meie inimeste leksikas lihtsalt ei eksisteerinud. Tänapäeval on aga terminist "bränd" saanud mõiste, millesse suhtutakse laias laastus kahte moodi - ühed, kellele rõiva autorlus läheb väga korda ning teised, kes sest suurt ei hooli.
Buduaar vestles kolme naisega, kes jagasid oma mõtteid rõivaostmise kohta. Katrin (29) lähtub rõivaste ostmisel esmajoones sellest, kas ese talle meeldib ning sobib. Firmamärk on tema meelest teise kui mitte kolmanda järguline tegur, kuid kindlasti mitte päris tähtsusetu.

Oma garderoobi hinnates tõdeb naine, et üha enam sigineb sinna esemeid just kodumaistelt rõivatootjatelt. „Tõsi, firmamärk kui selline pole minu jaoks primaarne, aga kui ostmiseks juba läheb, siis üritan valida endale sobivad rõivad Eesti tootjatelt,“ märgib Katrin ning lisab, et nii tema kui ka abikaasa rõivistust võib leida esemeid Montonilt, Ilves Extralt, Baltmanilt ning PTA’lt. „Ka lapsele ostes lähtun sellest, et rõivatootja oleks mulle tuttav, et ma teaksin, et asi, mille ostan, on kvaliteetne, lapsele mugav ja peaks ikka vastu,“ räägib Katrin ning lisab, et perefoorumites kirgi kütvatest debattidest Lenne versus Reimatec ta end oste sooritades mõjutada ei lase.
„Lähtume ikka oma kogemustest, mitte sellest, mida keegi kusagil foorumis kiidab või laidab,“ jääb Katrin endale kindlaks.

Väikemees isegi võib riiete valimisel oma sõna sekka öelda, näiteks, kas eelistab ta Ämblikmehega T-särki või Pikne McQueeniga aluspesu. Pojaga sisseoste tehes võtab Katrin suuna Lindexi, Seppälä, Lenne ning Mosaici kaupluste poole. „Lapsele peavad ju ka meeldima need riided, mida ta iga päev kannab,“ viitab Katrin asjaolule, et ka väikesel inimesel on õigus oma arvamust avaldada.

Kasutatud rõivaid Katrin ei osta, seda mitte vastumeelsuse, vaid ajanappuse tõttu. „Kunagi tudengipõlves ostsin second handidest rohkem kui küll, aga nüüd pole enam aega. Sellistes poodides käimine eeldab ju, et on palju vaba aega asjades tuulata. Minul kodu, töö ja pere kõrvalt mahti selleks pole,“ tõdeb Katrin.
Ka Evelin (25) soetab oma rõivad mujalt kui teise ringi poodidest. „Juba see lõhn, mis kaltsukates on, ajab mind sealt eemale. Ma ei viitsiks kunagi teiste vanades riietes tuhnida ning minu meelest on vastik kanda kellegi võõra kantud rõivaid. Ma ei tea ju üldse kelle seljas need enne olnud on,“ loetleb Evelin põhjuseid, miks tal second handidesse asja pole.

Sestap kannab ta vaid uusimatest uusimaid moeröögatusi ning ei häbene ka tunnistada, et jälgib, mis nime üks või teine ese poes kannab. „Ma pole küll ühegi konkreetse brändi andunud fänn, ent kui võimalik, eelistan osta näiteks Dieselit, Miss Sixtyt, Guessi, Replay’d, Tommy Hilfigerit, Fornarinat,“ räägib Evelin.

Eset pelgalt tootja nime pärast ta siiski ei vali. Asi peab ikka ilus olema ja istuma ka, usub Evelin, kuid lisab samas, et kui üks bränd talle juba meeldima on hakanud, siis eelistab ta ikka ja jälle juba tuttavaid kaubamärke. Siiski, välismaal šopates ei põlga Evelin ära ka odavatel lõpumüükidel käia ning siis ei aja ta näpuga tootjasiltide peal järge. „Mujalt ostes on see eelis, et siis ei jaluta sulle siin iga teine sama asi seljas vastu, aga kui Eestist osta, siis juba kvaliteetsemaid ja kallimaid brände,“ nendib Evelin ning lisab, et need, kes bränditruudust ning firmamärgi jälgimist narriks peavad, on lihtsalt kadedad, et enese rahakott kallimatele esemetele peale ei hakka.

Margit (35) pareerib eelkõnelejale vastuväitega, et kantud esemete ostmisel ei tasu kunagi mõelda asja esialgsele omanikule, sest kasutatuna ostame ju ka autosid, antiikmööblit, kinnisvara. „Kas peab oma elu keerulisemaks tegema ülemõtlemisega, et kes selle vahva T-särgi, mis mulle väga hästi sobib, eelmine omanik küll oli? See on ju nii mõttetu,“ leiab kahe teismelise ema Margit, kes suurema osa oma rõivastest just second handidest saanud.
Samas keeldub naise 14-aastane poeg kategooriliselt ühegi kaltsuka ligi koos emaga minemast. Teismelisena tahab poiss, et tossule oleks kirjutatud Vans ning pusad, T-särgid, püksid ning seljakotid oleksid kas Etnies’i, Quiksilveri, Billabongi või mõne muu noorte seas popi brändi toodang, selgitab ema Margit.

„Paradoksaalne jah, et riiete ostmisel on just pojale firmamärgid A ja O, aga tütar käib minuga hea meelega igasugustes keldripoodides põnevaid asju otsimas ja avastamas,“ räägib Margit. Ema sõnutsi tahab tema 15-aastane tütar eakaaslastest erineda ning kaltsukad on originaalsust ihkavale teismelise parim koht, kus garderoobi täiendada.
„Tüdruk tüdineb riietest nii ruttu, et uuena ei jõuaks me tema tujude vaheldumiste peale kunagi nii palju asju osta kui kasutatuna,“ on Margit kindel.
Tütre head stiilitaju ja maitset kiites räägib Margit, et tütar oskab väga põnevalt oma kaltsuka leide kokku sobitada ja kombineerida ning tihtilugu annab emalegi päris asjalikku nõu.

/Anu Villmann/