Marion Uuspõld: reformides õnne

25 kommentaari
Marion Uuspõld: reformides õnne

Kõige lihtsam moodus, kuidas teistest inimestest erineda, on oma eluga rahul olla. Universumi suurimaid silmi näed siis, kui ütled, et kõik on täpselt nii, nagu sulle meeldib. Inimesed on nõus leppima pigem maailmalõpu ja jumal teab, mille kõigega veel, aga mitte lihtsa tõsiasjaga, et kellelgi meie seast on hea olla. Asja teeb täiesti talumatuks tõik, et mida kindlamalt sa väidad, et oled õnnelik, seda veendunumad ollakse vastupidises.

Kõige lihtsam moodus, kuidas teistest inimestest erineda, on oma eluga rahul olla. Universumi suurimaid silmi näed siis, kui ütled, et kõik on täpselt nii, nagu sulle meeldib. Inimesed on nõus leppima pigem maailmalõpu ja jumal teab, mille kõigega veel, aga mitte lihtsa tõsiasjaga, et kellelgi meie seast on hea olla. Asja teeb täiesti talumatuks tõik, et mida kindlamalt sa väidad, et oled õnnelik, seda veendunumad ollakse vastupidises.

Ehk tuleb see sellest, et täiskasvanuks saades me alateadlikult veename ennast, et „õnne“ kui nähtust tegelikult ei eksisteeri ja seega, mida enam keegi kordab, et ta on õnnelik, seda tõenäolisemalt on ta nupust nikastanud. Kui mitte just päris hullumeelne, siis vähemalt kibestunud kindlasti. Eelkõige ei suuda me uskuda, et õnnelik võib olla inimene, kes elab väljaspool sotsiaalse normaalsuse piire. Ma pole mingi ingel ning olen isegi seltskonnas agressiivselt esinenud väidetega à la homoseksuaalsed inimesed a priori ei saa olla õnnelikud või et koledad inimesed on raudselt õnnetud, väitku nad ise, mida heaks arvavad. Aga õnneks viskab elu meile kaikaid kodaratesse (ilmselt selleks, et me siiski midagi vahest õpiksime ka) ja äkitsi ma avastasin, et olen nüüd esimest korda elus outsider, sest ma olen üksikvanem. Vot sulle säh!

Kui üksikema väidab, et ta on õnnelik, on ta ilmselgelt üks hullumeelne kibestunud naine ning vastuvaidlemine teeb asja ainult hullemaks. Kõige lihtsam on olukorda mitte keeruliseks ajada ning lihtsalt rahulikult õnnetu, depressioonis ja masenduses olla. Aga põrgusse sellega! Lööge mind kas või risti ja nui neljaks, aga ma kavatsen esitada oma väited, miks mul pole põhjust nuriseda selle üle, et ma elan üksi ega kavatse lähiajal uut pesakonda luua.

Esiteks, mulle meeldib olla ainuke täiskasvanu oma majapidamises, sest ma olen seal siis kõige targem ja ma saan vastu võtta kõik olulised otsused, ilma et keegi vahele segaks. Mida nutikamalt ma oma võimu ja teadmisi ära kasutan, seda kõrgemale ma kodus jumalikkuse astmel tõusen. Milleks on mulle sinna vaja inimest, kes paneb minu praeguse positsiooni kahtluse alla? Vaatamata sellele, et ilmselgelt ei läheks tal korda mind troonilt tõugata, on siiski küsitav tema vajadus tulla minu Olümposele laamendama. 

Andke andeks, aga kas saab veel midagi paremat olla, kui ennast igapäevaselt valitsejana tunda? Selle tõttu ma eirangi täieliku lollikindlusega teiste manitsusi ning naudin täiel rinnal edasi seda hetkel kättevõidetud kodust isikukultust koos oma kuueaastase sidekick’iga, kes osavalt minult õppides on jõudnud tänaseks päevaks füüreri tasemele. Ja millegipärast ma tunnen, et see on hea! Veider, eks?

Üle ühe meestest räägib mulle, kuidas kõik tema girlfriend’id ja armukesed tahavad kohe suhte alguses last saada. Ma pole veel tuvastanud, kas selline veendumus meestel on kerge egotrip või puhas paranoia, aga ma olen täheldanud, et lapse saamine pole mitte prioriteet naistel, vaid pigem viimane meeleheide – sel hetkel, kui mees on naise surmani ära tüüdanud, ollakse nõus saama laps, et kooselul oleks mingigi iva.

Ma ei tea muidugi (sest mul puudub kogemus), miks pärast esimest last veel teine laps saadakse – kas seetõttu, et esimene laps on omakorda tüütuks muutunud või juhtub see proosalisematel põhjustel. Kuigi mu sõbrannal on kolm last ja tema näol on olemas tõestus, et sellises olukorras on ka võimalik terve mõistus säilitada, ei suuda ma ennast samasugusesse situatsiooni isegi mitte ette kujutada. Võib-olla on mul lihtsalt liiga hea mälu ning mul puudub see osa naise psüühikast, mis loodusimena unustab ära kogu raseduse ja sünnitusega seotud jälkused… Võib-olla on asi hoopis selles, et ma ei oska armastust poolitada või tükkideks jagada, ning sellest tulenevalt suudan ma armastada ainult ühte last korraga. Ma pean silmas, et tõeliselt armastada. Niimoodi armastada, et kui antaks valida tema või minu elu, siis ma oleks valmis surema. Ennast tundes eeldan, et kui mul oleks näiteks kolm last ja ma oleks sama valiku ees, siis ohverdaksin esimesena kolmest lapsest rumalaima ja järgmisena „hääletaks välja“ kahest järele jäänust vähem ilusama. Alles pärast seda oleksin nõus ise minema. Seega, et asjad ei läheks inetuks ja keegi ei kannataks, säilitagem see status quo.

Minusuguste friikide ülemaailmne kõneisik on George Clooney, kes meedias jõuliselt väidab, et tema heaolu täiustavadki lühiajalised pinnapealsed suhted naistega ning ka relva ähvardusel pole ta nõus lapsi saama, sest see teeks teda ainult õnnetuks. Nii nagu kõikidel muudel vähemustel, nii on ka egoistlikel oma naba nokitsejatel õigus õnnele – võtke või jätke, uskuge või mitte, aga meil on kõik paganama hästi!

 

 

Buduaarile
Marion Uuspõld