Me elame klassideta ühiskonnas?

Me elame klassideta ühiskonnas?

Me elame klassideta ühiskonnas. Koolitee jaguneb küll kaheteistkümneks klassiks, pärast seda peaks me aga igasugustesse klassidesse kuulumisest pääsenud olema. Meie ühiskonnas ei jagune inimesed rahakoti ega poliitilise või sotsiaalse kuuluvuse järgi, isegi kui üks osa meist seda mõelda tahaks. Sellest hoolimata on mul viimasel ajal õnnestunud ennast oma taustsüsteemi või kasvatuse või ma ei teagi mille tõttu maavälise olendina tunda. See pani mind mõtlema, et mingi nurga alt vaadatuna lahterdume ikkagi väga kindlatesse kastidesse ja oma kastist välja piilumine võib olla sama suur seiklus ja šokk kui lõunamaised seebiooperid lubavad – ühtäkki oled otsekui teise maailma visatud ja ellujäämine on eesmärk omaette.

Me elame klassideta ühiskonnas. Koolitee jaguneb küll kaheteistkümneks klassiks, pärast seda peaks me aga igasugustesse klassidesse kuulumisest pääsenud olema. Meie ühiskonnas ei jagune inimesed rahakoti ega poliitilise või sotsiaalse kuuluvuse järgi, isegi kui üks osa meist seda mõelda tahaks. Sellest hoolimata on mul viimasel ajal õnnestunud ennast oma taustsüsteemi või kasvatuse või ma ei teagi mille tõttu maavälise olendina tunda. See pani mind mõtlema, et mingi nurga alt vaadatuna lahterdume ikkagi väga kindlatesse kastidesse ja oma kastist välja piilumine võib olla sama suur seiklus ja šokk kui lõunamaised seebiooperid lubavad – ühtäkki oled otsekui teise maailma visatud ja ellujäämine on eesmärk omaette.

Me kõik sobitume mingit kindlat tüüpi inimestega paremini kui teistega. Noored emmed kipuvad oma vallalised sõbrannad tagaplaanile jätma ja nende ellu kerkivad uued sõprused ja läbikäimised kaaslastega beebikoolist või mänguväljakult. Samuti nagu vallalised tüdrukud enamasti eelistavad omasuguseid, vallalisi sõbrannasid. Neile saab helistada viis minutit enne südaööd ja öelda: „Mul tuli peotuju, lähme välja!“ Ja seda ilma, et vastu tuleks ebalev „Mul ei ole last kellegagi jätta“ või üldse väljalülitatud mobiiltelefon vihjega, et pereinimesed sellisel kellaajal juba magavad. Omasugustega on lihtsalt lihtsam asju ajada.

Suur oli minu üllatus, kui taipasin, et alati ei piisa ühesugusest perekonnaseisu sildist, et inimesega mõnusalt ühte ruumi ja ühte õhtusse mahutuda. Inimesed jagunevad hoopis raskemini sildistatavateks rühmadeks kui lihtsalt vallalised, lapsevanemad või abieluinimesed. Me jaguneme gruppidesse ideoloogiate ja eluvaadete järgi, ja neid ei saa teeselda ega üheks terveks õhtuks kõrvale jätta või hoopis unustada. See oleks nagu terveks päevaks kodust ära minna ja oma telefon elutuppa diivanilauale jätta – piinarikas ja mittevajalik. Me oleme, kes me oleme.
Rahakoti suurust ei saa enamasti klassikuuluvuse tuvastamise aluseks võtta. Pealegi on rikkus äärmiselt suhteline, nagu ka teenijate olemasolu on tänapäeval suhteline mõiste. Eriti meie ühiskonnas, kus koristaja tunnitasu on nii olematu, et selleks ei pea kaugeltki rikas olema, et lasta kellelgi korra nädalas sinu prügilast jälle elamiskõlbulik kodu teha. Liiati veel arvestades, kui suur närvi- ja ajakulu jääb abi eest maksjal olemata. Ja näiteks täiskohaga lapsehoidja saab endale sama raha eest, mis tuleks maksta eralasteaia eest – ja paljud meist ei saa lubada kolme aastat lapsega kodus olemist ega jõua ära oodata riikliku lasteaiakoha vabanemist. Need pealtnäha rikaste hüved on sageli täiesti tavaliste, keskmiste inimeste paratamatus. Ja lõpuks, kas rikkam on see, kes paneb lapse eralasteaeda, et tööle minna, või see, kes saab lubada kolme aastat kodus, arvestades, et emapalka nii kaua ei maksta?

Seljataga lugematud kohvikuõhtud, mõned reisid ja hunnik hilisõhtusse veninud veinitamisi, saan lõpuks aru, et jaguneme kõigist vabadustest hoolimata vägagi kinnisteks rühmadeks. Mitte küll klassideks, aga kindlasti kastideks, ja seda elustiili, väärtushinnangute, vaadete, elu maitse järgi. Ühe katuse alla mahuvad kaks inimest, kellest üks toetab valimistel Reformierakonda ja teine Keskerakonda (kuigi, ausalt, mina seda võimalust ei näe), aga raske on ühe katuse alla mahutada suuri muusikasõpru, kellest üks keerab igal õhtul volüümi põhja Metallica parimatel paladel, aga teine naudiks heameelega märksa vaiksemalt Nicola Hitchcocki hingestatud heliteoseid. Raske on leida pidepunkte, kui ühe ettekujutus puhkusest on mägironimine, teise oma palmi all külje keeramine.

Terved sõpruskonnad koosnevad inimestest, kes vaidlevad küll järjekordse kassahitist uue filmi headuse üle, aga õhtul välja minnes ei teki neil kunagi küsimust, kas pubi või restoran. Pubi-inimesed ja restorani-inimesed on kaks täiesti erinevat seltskonda. Ja nii jõuangi järeldusele, et me jaguneme mugavustsoonide järgi. Ja mõnikord, ükskõik kui väga me ka ei püüaks, ei ole neid tsoone võimalik sobima saada.

 

Merlyn Võsu

Buduaar.ee