Oled eelarvamuste küüsis?

Lõviosa minu päevadest möödub spordiklubis. Nagu igas teiseski sellises asutuses, on ka meil iga päev majas nii selliseid patrioote, kes aegade algusest meie majas treenimas on käinud, kui ka päris uusi nägusid. Uute klientide puhul meeldib mulle alati enne esimesi harjutusi spekuleerida, kas nad on varem ka trennis käinud ja kui palju nad kaasa jaksavad teha, millist spordiala nad veel harrastavad ja kas algav tund on nende jaoks paraja koormusega või jääb nõrgaks. Üheksal juhul kümnest ma eeldan muidugi valesti, nii et selgeltnägijat minust ei saaks. Ühe pikale veninud trennipäeva lõpus õnnestus mul aga leida ennast keset nendesamade eelarvamuste tulva, millega ma eneselegi märkamatult teised tavaliselt üle valan. Jäin mõtlema, kui suures osas langetame otsuseid puhtalt eelarvamustele toetudes ja kui paljust seeläbi ilma jääme.

Uue inimesega kinno või kohvikusse minnes tuleb moodsal ajal alustuseks kodus enda kohta guugeldada, et kaaslase tehtud kodutöö meid õhku ahmima ei jätaks. Veel enam – vastuluure on sellises olukorras suisa hädavajalik. Õppetund omandatud, loomulikult omal nahal. Aga kui need kaks sõna, ees- ja perekonnanimi, otsingusse sisestada, saame tulemuseks rea kuivi fakte. Harva pakutakse neile taustsüsteemi, põhjuseid, selgitusi, ja mis kõige hullem – päevakangelane on kõige hullemate šaakalite, anonüümsete netikommentaatorite ette lõhki rebida visatud. Ja kui sinust juba kirjutatakse (või kui ise kirjutad), siis harva piirdub kirjutatu suusa- või rattamaratoni tulemustega.

Ühtpidi on internet hea ja väike kodune eeltöö veel parem – hoiab meid sarimõrvariga ühte tuppa kahekesi jäämast –, teisalt saame hunniku informatsiooni, millel ei pruugi olla vähimatki seost sellega, milline inimene meid õue on kutsunud. On tõenäoline, et igaühel meist on kapis mõni luukere, kellel paremini, kellel halvemini peidetud. Nende väljanuhkimine enne esimest kohtingut tekitab aga ainult eelarvamusi. See on ka põhjus, miks minu arvates uue inimesega tutvudes ei peaks alustama isegi mitte sellest, kes kellena töötab või kui palju keegi teenib või kes keda tunneb. Kummalisel kombel jääb nendest teadmistest väheks, et hinnata, kas inimene meile sobib või mitte. Ükski uudisnupp ei paljasta sarnast huumorimeelt või ühesuguseid elupõhimõtteid.

Ei jää eelarvamused meist kaugele maha isegi poes endale uut teksapaari või lahedat särki valides. Mõndadest brändidest tormame mööda, kuna sellel ju niikuinii ühtegi noortele sobivat toodet ei leidu. Samal ajal oleme valmis karvu kakkuma, kui keegi on just sellelt vanamoodsaks mõeldud riiulilt leidnud endale midagi lahedat.

Üks osa eelarvamusi kujuneb blondiinianekdootidest, filmidest ja ajakirjadest stereotüüpe meelde jättes, teised aga kujunevad kogemuste põhjal. Piisab kellegi ühest korrast ülesoolatud ja kuivavõitu kalafilee söömisest, et tituleerida kallis trendiresto mõttetuks halva köögiga asutuseks, kuhu ise iial oma jalga tõsta ei kavatse. Nii ka kinos jäävad tihtipeale vaatamata filmid, mis sõbrannadele ei ole meeldinud, ja ostmata ühe kriitiku arvates küündimatud raamatud. Näib, et kui on juba kaks ühesugust hinnangut samale asjale või inimesele, siis hinnanguga liitumine ei ole enam eelarvamus, vaid päris oma arvamus.

Vastu hommikut takso tagaistmel peolt kodu poole sõites jäin mõtlema, kui palju eelteadmisi vajame inimeste kohta tegelikult. Kas kellegi vanus teeb temast rohkem või vähem sümpaatse inimese või tekitab selle teadmine juba eos eelarvamuse, et see number on küll minu jaoks liiga suur või liiga väike, et sobida? Kaks vallalist võivad käia terve aasta mööda kohvikuid ja ööklubisid, enne kui loobutakse ja tõdetakse, et me ei sobi. Samal ajal kui kaks abieluinimest võivad poes piimaletis üksteisele otsa koperdades leida end mõni kuu hiljem vanast elust lahutamast ja värskelt leitud armastusega otsast alustamast. Seega ei paista ka perekonnaseis olevat hädavajalik teave, et hinnata uue inimesi rolli oma elus, liiati veel niisama sõpradena suhtlemisel.

Kas kellegi haridustee annab talle eelise suhetes, kui ta ise väljaspool tööd inimene olla ei oska? Või kas kellegi plekiline taust lükkab ta mängust välja või väärivad kõik inimesed teist võimalust?
Tihti lööme võimaluste ja inimeste ees asjatult ukse pauguga kinni. Aeg on muutnud meid küüniliseks ja otsekui keset halbu uudiseid end kehvade kogemuste eest päästa püüdes laseme võõrastel arvamustel oma elu dikteerida. Ei ole just eluline kaotus, kui ühe või teise kohviku enda jaoks maakaardilt kustutame või pesupulbrit valides järjekindlalt ühte marki ostukorvi tõstame, ent kui kriipsutame maha inimesi, keda me isegi veel ei tunne, arvan, ei ole me ka ise enam tundmist väärt. Ometi teeme seda ühel või teisel moel iga päev. Kõikvõimalike eelarvamuste abiga muutume päev-päevalt pealiskaudsemaks, kuigi hea ööune jaoks võib-olla ei olekski tarvis muud, kui kellessegi või millessegi süveneda, asju ja inimesi ise kogeda ja läbi elada. Võib-olla on just kõik need eelarvamused süüdi, et tänapäeval on nii raske endale lemmikuid leida, olgu selleks siis sädelev ja jumet andev ihupiim või särtsu lisav ja õnnelikuks tegev kaaslane.

Merlin Võsu

Buduaar.ee