Reklaam sulgub sekundi pärast

Originaal või võltsing

Tegin ükspäev pisikese eksperimendi: jalutasin mööda Viru keskust ja otsisin naisi, kelle käekott oleks või peaks olema mõne tuntud disainerfirma oma. Järgmine samm oli raskem – aru saada, kas need kotid on tõelised või võltsingud. Prillid pähe ja visuaalset kontrolli teostama, sest kellegi käest otse küsima ma küll minna ei söandanud. Kas on mingit vahet tõelisel disaineri kotil ja tänavaturu võltsingutel? /Tekst: Kelli Kuldma/

Tegin ükspäev pisikese eksperimendi: jalutasin mööda Viru keskust ja otsisin naisi, kelle käekott oleks või peaks olema mõne tuntud disainerfirma oma. Järgmine samm oli raskem – aru saada, kas need kotid on tõelised või võltsingud. Prillid pähe ja visuaalset kontrolli teostama, sest kellegi käest otse küsima ma küll minna ei söandanud. Kas on mingit vahet tõelisel disaineri kotil ja tänavaturu võltsingutel?


Et tulemuseks oli nii positiivset kui negatiivset, siis on järgnev jutt kindlasti põhjendatud. Kõige silmnähtavam ja lihtsam näide: istusin meelega kahe neiu kõrvale, kuid tõusin ka kohe, sest kui käekoti, mis justkui peaks olema Diori oma ja näeb ka suhteliselt uus välja, õmbluste vahelt narmendab niite, siis tõesti ei ole enam midagi rohkem vaadata.


See lugu on naistele, kelle põhimõtteks on „kõik või mitte midagi“. Ehk neile, kes ei lepi mingil juhul sellega, et käekotil ilutseva Diori märgi taga on tegelikult lapstööjõul toodetud ebakvaliteetne võltsing. See lugu on neile, kellele on tõeline kaotus, kui nad unustavad oma Gucci koti parki, sest see ei olnud ju mingi „vuhvel kraam“, mida saab kohe uuega asendada.


On leitud, et võltsingute osakaal moodustab 5-7% kogu rahvusvahelisest kaubandusest, kokku isegi kuni 500 miljardi dollari eest. Kuigi kõik vähegi tuntud brändidel on see risk, et neid võltsitakse, siis enim räägitakse sellistest kuulsatest brändidest nagu Louis Vuitton, Christian Dior, Prada, Gucci ja Burberry. Kui tarbija soovib ikka originaali, ei ole tema jaoks kindlasti probleemiks eristada Gucci ja Cucci, kuid tõsi on ka see, et paljud tarbijad ei suuda eristada head võltsingut tõelisest tootest.


Kuidas aru saada, et tegemist on võltsinguga?
Eksperdid ütlevad, et vastus peitub pisidetailides. Vajad vaid pisut aega, et eristada mitmete vigadega võltsingud. Nendeks vigadeks, mida originaalide tootjad kunagi ei tee, on näiteks õmbluse halb kvaliteet või nende mittekasutamine. Kindlasti annab võltsingust märku see kui vooderdis ei ole kotti mitte õmmeldud, vaid liimitud. Sama kehtib ka kaubamärgi sildi kohta. Mõned võltsijad võtavad siiski vaevaks vooder sisse õmmelda, kuid siis on tavaline, et need õmblused ei ole kvaliteetsed. Autentsel kotil on kõik õmblused võimalikult ideaalsed ning ühtegi lohakat, narmendavate niidiotstega kohta sisse ei jäeta.


Materjal on sageli see, mis annab kohe võltsingu välja: näiteks Burberry tartaanmustriga kangas - kui see on kasvõi natukenegi viltu, on tegemist võltsinguga. See muidugi vajab natuke kogenumat silma, kuid kui miski juba natuke kahtlane tundub, tuleb olla eriti ettevaatlik ja otsida ka teisi märke.


Oluline on ka vaadata, kus on kott tehtud. Seda võid küsida müüjalt, kuid parem on ikka ise sildilt järgi kontrollida. Kui leiad märke „Made in China“, võid tehingu kohe katki jätta ja rahulikult minema kõndida. Muidugi peaksid selleks veidi eelnevalt kodutööd tegema ja välja uurima, kus siis tegelikult vastava firma tooteid toodetakse. Samamoodi tasub eelnevalt tutvuda ka oma lemmikbrändi kollektsioonidega, et teada milliseid mudeleid ja värve üldse saadaval on. Siis ei saa keegi sulle olematut mudelit nii kergelt pähe määrida.


Kuidas võltsingute eest hoiduda?

Kasuta oma loogilist mõtlemist! Kes on nii naiivne ja arvab, et saab tõelise Louis Vuittoni käekoti alla tuhande krooni? Klassikaline Louis Vuittoni monogrammidega kott maksab alates 1100 dollarist. Kui keegi küsib vähem, on kahtlus enam kui põhjendatud. Võltsingute hind maailmas on pigem umbes 20 dollarist 80 dollarini. LV kottide puhul muidugi võid kohe küsida koti ID’d, sest igas kotis peaks olema spetsiaalne kaart mudelinumbri ja nimega.
Ostes koti kuskil turult või tänavalt, siis võid küll kindel olla, et originaali sealt küll ei saa. Tänavakaubandus on levinud paljudes riikides. Reisides sellistes riikides nagu Hiina, Mehhiko ja Tai, kohtab võltstoodangu müüjaid meeletult palju. Nendes riikides on masstootmine suur tööstusharu, aga kuna seal ei toimi võltsimist keelustavate seaduste jõustamine politsei poolt, siis võltsimine on lausa pidurdamatu.


Teine koht, kus võltstoodete kauplemine on kordades suurem kui originaali omanikuvahetus, on internet. Oluline on teada, et ainult väike hulk lehekülgi omab õigust müüa teatud brändide originaaltooteid. Seega tuleb ettevaatlik olla ka nende lehekülgedel, mis jätavad mulje ametlikust jaemüügi leheküljest. Kõige parem on minna otse tootja lehele ja osta sealt. Kui aga soovid osta kasutatud kotti, et vähem maksta, ning leiad mõnest veebifoorumist sobiva pakkumise, ole eriti ettevaatlik. Ka näiteks eBay ei ole ohutu koht, rääkimata siis väiksematest portaalidest. Kui asud kaubapakkujaga samas riigis, on kindlasti soovitav isiklikult kokku saada ja toode üle vaadata.


Võltsingute müümine on illegaalne tegevus, seda teavad kõik. Tegelikult on seda ka ostmine. Kartma ei pea küll kohtulikku süüdi mõistmist, aga ühte olulist aspekti tuleks siiski teada. Piinlikku olukorda võid sattuda reisides: näiteks lennujaamas on ametnikud, kelle silm on võltsingute suhtes teravam, kohustatud võltsingud konfiskeerima.
Kui sa ei taha mingil juhul võltsingut, vaid ikka tõelist kraami, kuid ei saa seda endale lubada, vaata poodides ringi ja otsi kotte, mis meenutavad välimuselt disaineri kotte. Mõned brändid imiteerivad ka luksusbrändide tooteid, pannes neile siiski ikka oma logo peale. Seda ei käsitleta võltsinguna, vaid moe jäljendamiseni. Parem juba vähem tuntud brändi originaal kui ebakvaliteetne võltsing.


/Tekst: Kelli Kuldma/