Suure Reede olemus

Tava-eestlasele seostub Suur Reede ja Ülestõusmispüha ennekõike munade värvimise ja kenade jänkuudemeis pildikestega. Mõnele meenub ehk ka humoorikas Monty Pythoni „Briani elu“. Usklikum inimene läheb kirikusse ja hingab kergendatumalt, sest üle pika aja saab peagi jälle „liha võtta“. /Veronika Raudsepp Linnupuu/

Tava-eestlasele seostub Suur Reede ja Ülestõusmispüha ennekõike munade värvimise ja kenade jänku-udemeis pildikestega. Mõnele meenub ehk ka humoorikas Monty Pythoni „Briani elu“. Usklikum inimene läheb kirikusse ja hingab kergendatumalt, sest paastuaeg hakkab läbi saama ning üle pika aja saab peagi jälle „liha võtta“.

Kristuse ülestõusmispüha on alati esimesel pühapäeval pärast täiskuu loomist, mis langeb 21. märtsile või järgnevale ajale. Ülestõusmispüha võib jääda 22. märtsi ja 25. aprilli vahele, sellele eelneb Suur Neljapäev (püha õhtusöömaaeg), Suur Reede (ristilöömine) ja Vaikne Laupäev.

{image id=555359 align=”right”}
BERTA
(Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasi) andmeil peeti reedet halvimaks nädalapäevaks juba keskaegses Euroopas – esiteks oli tegemist paaritu päevaga, mis kõigele lisaks oli mitmete ususündmuste tõttu neetud ja halb päev. Suur reede kui Kristuse surmapäev on aasta õnnetu päev, nagu reedene päev on tervikuna õnnetuim nädalapäev. Rahvakalendris rõhutati päeva pühadust ja keeldu töötada. Majapidamisest ei tohtinud midagi välja laenata, et mitte loovutada oma majapidamise õnne. Suur reede oli mõjukamaid nõidumisaegu – see päev sobis kõikvõimalikuks pisimaagiaks ja eelseisva aastapoole mõjutamiseks. Maagiarohkus on seotud olulise kevadise pöördepunktiga, samuti kristliku õpetusega, mille kohaselt suurel nädalal tegutsevad kurjad jõud ja kurat. Nõiduse kartuses, kuid ka suure püha tõttu oli keelatud külaskäimine. Suur reede sobis ka armumaagiaks ehk selleks, et kedagi ennast armastama panna või hoopis teiste suhted sassi ajada. Suurem osa suure reede kombestikust on tänaseks hääbunud. (URL: http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-suurreedepaev.php )

Paljudes maades on ülestõusmispühadega seoses säilinud mitmeid paganlikke jooni ja tavasid. Selle püha nädala märksõna võiks eelkõige olla uuestisünd. Uuestisünd kevades, puhtinimlik vaimne taassünd ning religioosses mõttes meie kõigi lunastuseks ristil märtrisurma mõistetud Jeesus Kristuse imeline surnuist ärkamine ja taevaminek. Paljud usuvad kõhklemata levinud piiblikäsitlust Jumala pojast ja tema imetegudest. Ajaloolasedki on üsna ühel meelel, et mütoloogilise Jeesus Kristuse taga oli tõesti reaalselt elanud isik. Siiski keelduvad mõnedki Piiblis kirjutatut sõna-sõnaliselt uskumast.

{image id=555347 align=”left”}Üks üsna levinud arvamus sellest, mis ligemale kaks tuhat aastat tagasi Jeruusalemmas tegelikult juhtus on kirjas ka inglisekeelses Wikipedias artikli all „Resurrection of Jesus“ (SIIT), mille mugandatud versiooni ka alljärgnevalt lugeda saab: „Paljud usuvad, et Jeesus Kristus oli reaalselt olemas ning Piiblis mainitud sündmused leidsid tõesti aset, kuid neid sündmusi on edaspidi lihtsalt vääriti tõlgendatud. James A. Keller seab küsimärgi alla Jeesuse ülestõusmise, väites: “Meile on teada vaid kolmandate inimeste versioon sellest, mida otsesed sündmuse tunnistajad ütlesid nägevat. Ning needki ülestähendused on tihtipeale visandlikud ning kirja pandud aastaid hiljem. Seega peab ajaloolane, kes tahab mõista ülestõusmise juhtumit, lähtuma hiljem kolmandate inimeste visandlikust üleskirjutusest ning nende põhjal oma järeldused tegema. Mõned arvavad, et Jeesusel oli lihtsalt raskekujuline epilepsiast tingitud oimetus. Samuti väidetakse, et Jeesus oli kohaliku taimse ekstrakti mõju all, mis kombineerituna sügava vaimse ja füüsilise pingega kutsus esile koomalaadse alajahtumise seisundi. Kahe ööpäeva jooksul stressist tingitud hormoonide üleküllus taandus ning keha soojenes normaaltemperatuurini, mis võimaldas Jeesusel koomast ärgata.““ Üsnagi sarnast tõlgendust võib temaatikast enam huvituv lugeja leida ka 2006. aastal eestikeelsena ilmunud Laurence Gardeneri raamatus „Magdaleena pärand : Jeesuse ja Maarja sugupuu varjamise vandenõu“.

Olenemata sellest, kas tegu oli ime või üledramatiseeritud meditsiinilise sündmusega on siiski fakt see, et toona tõesti löödi inimesi risti. Ka süütuid. Seega ei ole küsimus pelgalt religioonilises enesemääratluses, vaid üldinimlikus süü-, kahetsuse- ja lootusetunnetuses. Uus elu annab alati uue lootuse, pühadega paralleelselt saabuv kevad loob uued rõõmud ning pime aeg on eeldatavasti alistatud. Võibolla ongi hea, et tänapäeva inimesed keskenduvad juba suurel reedel, mil tegelikult peaks vagalt mõtisklema, pühade helgemale poolele ning ei süvene sellesse traagikasse, mis loo järgi just selle päevaga seostus. Ja vaevalt, et Jeesuski, olles end meie nimel ohverdanud, sooviks näha kurvastavaid ja masendunuid inimesi. Seega – värvime rõõmsalt mune, märkame oma lähedasi ja elame lootuses, et iga järgmine päev tuleb eelmisest parem!

 
Rahulikku Suurt Reedet ja kirjuvärvilisi Ülestõusmispühi!
 
Pildid: Sxc.hu
Veronika Raudsepp Linnupuu