Tätoveeringust on võimalik vabaneda

Kultuurides, kus tätoveerimine on olnud tavaelu pärisosa, on tarvitusel erinevad nahakaunistamise traditsioonid, mida kõiki ühendab üks – värvilise pigmendi süstimine naha alla.

Kui värv on naha alla kantud, muutubki tätoveering kandjale pea alatiseks märgistuseks, millest vabanemine on keeruline, ent siiski võimalik.

Tätoveeringu eemaldaminegi on osa nahailustamiskunstist ning selleks on erinevaid võimalusi. Kui otsus lasta endale mõni nahapilt teha, peaks olema kainelt ja kindlalt läbi mõeldud, siis sedasama peaks olema ka veendumus, et tätoveering tuleb eemaldada. Sest paljudel juhtudel viib tätopildi eemaldus naha armide tekitamise, nahahaiguste ning vigastusteni.

Edukas eemaldustöö sõltub mitmetest faktoritest: tätoka suurusest, asukohast kehal, individuaalsest paranemisprotsessist ning sellestki, mil moel on tätoveering kunagi nahale joonistatud ja kui kaua ta nahas olnud on.
Tänapäeval on võimalik valida mitmete tätoveeringut eemaldavate meetodite vahel. Õige ning sobiva kasuks otsustamisel läheb vaja raviarsti nõuannet.

Olgu öeldud, et tätoveeringu eemaldamine on tervisele ebameeldivam kui ilupildi tegemine ning täpselt samamoodi on ka eemaldusprotseduuri maksumusega – see on tavaliselt kordi kallim kui nõelapildi valmis joonistamine.
Sestap tasuks enne pisimagi nahamaalingu tegemist pildi vajalikkus enese jaoks lõplikult valmis mõelda.

Kirugiline eemaldamine
Kirurgilise eemaldamise viis sobib kasutamiseks siis, kui tätoveeringuga kaetud nahaala on võrdlemisi väike.
Protseduur ise näeb välja järgmine: tätoka alune pind tuimestatakse kohaliku anesteesiaga ning tätoveering eemaldatakse kirurgilise lõikusega. Opereeritud nahaääred tõmmatakse kokku ning õmmeldakse kinni. Veritsemine on pisikeste tätoveeringute eemaldamise järel väga minimaalne.
Tulemuseks on tätoveeringust täielikult puhastatud nahk, kuid lõikusest võib jääda väike armike.

Laser
Laseriga tätoveeringu eemaldamist peetakse kõige edukamaks meetodiks. Enne laseriga töötlemist kantakse nahale tuimestavat kreemi või tehakse süstiga kohalik tuimestus. Laserkiirte võngetega lõhutakse nahaalune tätoveeringu tindipigment lahti ning paari nädala jooksul pärast protseduuri puhastab organism tätoveeritud piirkonnas naha surnud rakukestest ja pigmendijäänustest.
Sinist, musta ja/või punast värvi tätokad tuhmuvad kiiremini. Rohelised nahapildid vajavad enam töötluskordi.
Arme lasermeetod üldjuhul ei jäta, ent kõik sõltub jällegi tätoka suurusest ja nahatüübist.

Dermabrasioon
Dermabrasiooni meetodi puhul kaetakse tätoveeritud nahaosa ainega, mis külmutab tätoveeringu areaali, et vähendada veritsust.
Nahk tuimestatakse protseduuri ajaks lokaalse anesteesiaga. Abrasiivpoleerimise ajal liigub äärmiselt teravate pöörlevate terasharjakestega instrument naha keskmistesse kihtidesse kuni tätoveeringupildi tindini ning eemaldab tätoveeritud koed.

Lõpptulemus on sarnane laserlihvimise omale.
Mida suurem ilupilt nahal on, seda enam kordi tuleb dermabrasiooni läbida.

Kreemid
Uusim, odavaim, valutuim, ent ka kõige ebaefektiivsem meetod on spetsiaalsed kreemid, mis tätoveeritud pinnale hõõrudes muudavad tindi aja jooksul üha heledamaks kuni tätoveeringu täieliku kadumiseni.
Vahend ei aita mõistagi suurte ning tumedate tätokate eemaldamisel, kuid proovida ju võib, sest kreem ei põhjusta arme ega nahaärritusi.

Salabrasioon
Salabrasioon on sajandeid vana tätoveeringu eemaldamise viis, mida kasutavad mitmed tätoveerimist laialdaselt praktiseerivad rahvad veel tänapäevalgi. Kodustes tingimustes seda järele proovides on risk infektsioonidesse haigestuda väga suur, mistõttu jäägu see võigas meetod salabrasiooni aastasadu kasutanud loodusrahvastele.
Salabrasioonis kasutatakse kohalikku tuimestust nii tätoveeringualal kui nahas selle ümber, sest naha alla kantakse soolalahust või tavalist soolaga segatud vett, mis on väga valulik.
Tätoveering eemaldatakse nahalt spetsiaalse instrumendiga või marli sisse mässitud puutükiga nahka sõna otseses mõttes kraapides.
Kui nahk on muutunud kratsimisest tumepunaseks seotakse see sidemesse. 

Tätoveeringu eemaldamisest peavad loobuma:
Rasedad ja rinnaga toitvad emad
Autoimmuunsete haiguste põdejad (luupus, süsteemne skleroderma)
Ebastabiilse või kontrollimatu diabeedi haiged
Ägeda akne, tüükalise või kuperoosse naha omanikud
Need, kel tätoveeringu piirkonnas on mõni haiguskolle
Kui on kalduvus hüperpigmentatsioonile või hüpopigmentatsioonile
Kui on kalduvus mingitele keloidi (liigliha) vormidele
Kui on kalduvus naha hüpertroofiale

/Liis Bekker/