Vaba ja vallaline

Suvistel nädalavahetustel olen ma päikselistest pangapealsetest mööda sõites aeg-ajalt ähvardavalt liiklusohtlik. Tuleb päris tihti ette, et värsked abiellujad on loodusesse oma sõpruskambaga miskeid pulmatraditsioone sõlmima läinud. Selliste möödasõitude ajal kipub mu uudishimulik pilk alatihti luurele, milline on sellenädalase pruudi kleit ja kas peigmees on ikka oma värsket abikaasat väärt.

Kuigi tänavugi on päris mitmeid pulmakutseid postkasti sattunud, näib, et ka vabade ja vallaliste hulk on järsku ootamatult suureks paisunud. Urbanistilikud elanikeregistrid räägivad juba aastaid iseseisvate täiskasvanute invasioonist, kel pole mingit tahtmist end siduda ning pereellu hüpata. Reklaamides figureerivad aina vähem pereautod ja pannkoogihommikud ning hüppeliselt rohkem räägitakse enda väärtustamisest, erahobidest. Sellest, kuidas investeerimine OMA  teadmistesse ning iseolemisse on ainus absoluutne käitumisviis. Keegi kuskil näib usinasti promovat arusaama, kuidas koos olles on iseolemine keeruline või lausa välistatud - üksikute, iseseisvate ning kiires urbanismis karastunute päralt on tulevik!

Numbrid räägivad iseenda eest. Ja muide, sugugi mitte ainult peale-kahekümneste aadressil. Mitme-miljoni-linnades Londonis, New Yorkis ja Amsterdamis on vallaline, või veel täpsemalt – üksik – iga kolmas kolmekümnene. Sama pilt näib avanevat ka Tallinnas, kus aina enam kenasid ning haritud kahekümnelisi valutab anonüümses blogosfääris vihjamisi südant oma üksioleku üle ning samapalju kolmekümnelisi väidab pettunult, et kõik väärt mehed/naised on juba võetud. Mis on lahti?

Jillian Straus pakub oma raamatus Unbooked Generation: The Truth About Why We`re Still Single välja päris mitu lahendust, miks igati hakkajad ja armastusväärsed peale-kahekümnesed on oma iseseisva ning eduka elu juures ikka veel üksikud. Raamat ei räägi neist, kelle jaoks üksiolemine on eluviis. Juttu on pigem noortest, kes õige meelsasti nüüd ja kohe oma printsi või printsessi otsa komistaksid, kuid seda miskipärast siiamaani teinud ei ole. Nad on ettevaatlikud tüütute sugulaste suhtes, kes armastavad esitada uudishimulikke kooseluküsimusi. Nad elavad iseseisvas suhtele-käegalöömismeeleolus, milles pole kohta ööklubides toimuvale partnerijahile, orkut-dot-kommi profiili vastupandamatuks tuunimisele või tulevase ühiskodu köögitoolide planeerimisele.

Jilliani arvates on plahvatusliku üksiolijate kasvu põhjused järgmised:
- minakeskne ja individualistlik elustiil;
- ühiskond, mis on harjutanud meid suure hulga võimaluste olemasoluga, nii et ühe partneriga leppimine tekitab alati küsimuse – äkki on kuskil saadaval veel keegi parem, mis viib omakorda petmiste ning suhete purunemisteni;
- leviv feminism, mis soosib isetegemist ning iseolemist;
- hollywoodlik kuulsusekultuur, mis väärtustab noort ja ilusat luksusliku elustiiliga üksiklast: „teen, mis tahan, siin ei ole mind keegi väärt”;
- väldime-probleeme-mentaliteet suhetes, kus keerulised olukorrad lahendatakse pigem äkilise lahkumineku kui jamade lahtiharutamisega;
- vanemad ja nende taust – üksikperedes kasvanud noori on aina enam ning nad on oma emotsioonidega ettevaatlikumad ning suhetes skeptilisemad;
- abieluea edasilükkumine, mis seab tagaplaanile või nihutab tulevikku ka suhete loomise.

Iseasi, kas need põhjused nüüd üksipulgi ka väikeses Eestis kehtivad, aga oma tõde on neis kindlasti. Juhul, kui üksiolemine on vaba valik, on kõik absoluutselt suurepärane. Juhul, kui printsipuudumine aga südant vaevab, ja seda üksnes kasvava vallaliste hulga puhul, on ühiskonnas midagi nihu. Või kuidas arvad sina?

Kairi Look