Reklaam sulgub sekundi pärast

Valetamine

Oma käitumise ja tegudega juhime oma tulevikku ja Saatust. Käitumisel on maneer. Käitumine järgib teatud harjumusi, kombeid. Kuid kombed ei määra ainult üksik-isiku Saatust. Inimene on sotsiaalne olend, kes suhtleb, õpib ja järgib teisi. Kombed määravad tavalisuse ja normaalsuse, mis määravad suhtumise ja reeglid ühiskonnas. Seega on kombed ka ühiskonna ja rahvuse üdi. Kombed sündisid inimsusega. Kombed eristavad inimest loomast. Ilma kommeteta ühiskond on kui loomakari.

Kommete osatähtsus ühiskonnas


Oma käitumise ja tegudega juhime oma tulevikku ja Saatust. Käitumisel on maneer. Käitumine järgib teatud harjumusi, kombeid. Kuid kombed ei määra ainult üksik-isiku Saatust. Inimene on sotsiaalne olend, kes suhtleb, õpib ja järgib teisi. Kombed määravad tavalisuse ja normaalsuse, mis määravad suhtumise ja reeglid ühiskonnas. Seega on kombed ka ühiskonna ja rahvuse üdi. Kombed sündisid inimsusega. Kombed eristavad inimest loomast. Ilma kommeteta ühiskond on kui loomakari.

Tuntud Briti õpetlane Samuel Smiles räägib: „Kombed on üks jõude, mis seda maailma liigutab. Parimas mõttes on kombed inimloomuse kõrgeima taseme manifest, sest kombed ongi inimlik osa inimloomuses. Kõik edasipüüdlikud inimesed taotlevad teiste au ja austust. Nad on eeskujuks teistele, kes neid usaldavad ning järgivad, sest usuvad, et neil on kõik elu kingid, ning ilma nendeta oleks maailm pimedam. Kui päritud andekus tõmbab tähelepanu ja tunnustust, siis kombed tagavad kõigi hästi käituvate inimeste tänu ja austuse. Sest andekuse autorid on lapsevanemad, kuid kommete autor on inimese enda mõistus, ning meie elusid juhib mõtlemine. Need, kes on oma oleku lihvinud täiuslikuks, on kui inimkonda õigele teele juhtivad majakad. Puuduliku käitumisega kodanikud ei ole võimelised jõudma täiuslikkuseni, ükskõik kui palju vabadusi ja poliitilisi õigusi nad naudivad. Rahval pole vaja omada tohutuid maa-alasid, et elada auväärselt. Samas on suure populatsiooni ja pindalaga rahvaid, kes on siiski kaugel moraalsusest. Seega, kui rahva moraal rikneb, kaob see rahvas ükskord.“

Kõik nõustuvad selle õpetlase sõnadega, kuid faktide teadmise ja nende järgi tegutsemise vahel on suur vahe. Paljud asendavad hea käitumise oma loomalike kalduvustega ja ihadega, mis ilmnevad kui mullid vee pinnal.

Kahtlemata on igaühele elukäik kaasa andnud vastakaid instinkte. Inimene on pidevalt heade ja kurjade iseloomujoonte lahinguväli: esimene samm kõrvaldamaks paha, on kinni püüda oma ihad ja viha, sest need on metsikuse põhjus, kadedus. Igaühel, kes püüdleb ideaalide poole, on kohustuslik neid tundeid vältida ja eemalduda oma kahjulikest kalduvustest, mis neist tunnetest lähtuvad ning vahetada need kasulikeks ja ilusateks tunneteks. Tunded on inimesele kasulikud, kuid peavad alluma mõistusele.

Üks psühholoog räägib: „Inimtunded on nagu kaheks jaotatud konteiner. Ühelt poolt ründav ja teisalt kaitsev. Kui isik suudab juhtida oma kaitsvaid tundeid võitma ründavaid, saavutab Ta kontrolli oma eksistentsi üle ja juhib seda nagu ise soovib, mitte nagu nemad soovivad.“

Need, kelle sisemised jõud on tasakaalus Tema ihade ja unistustega, ning on sõlminud rahu mõistuse ja südame vahel, on kahtlemata järginud õnne teed elu probleemide vahel tahtega, mis on vaba nõrkusest, äpardumistest ja kaotustest. Inimvõimed on tõepoolest saavutanud kõrge praktilisuse, liikumise ja kiiruse taseme, mis annab meile võimaluse jõuda sügavale merede ja ookeanide põhja. Samas näeme, et pidevad kannatused ja kõikumine tsivilisatsiooni südames on tänapäeval jõudnud nii kaugele, et see on nagu mänguasi probleemide ja valu käes. Selles saab ainult süüdistada diversiooni üllate joonte ja vaimsete väärtuste rajalt.

Dr C. Roman kirjutab: „Teadus on meie ajastul arenenud, kuid kombed ja tunded on ikka veel primitiivsel tasemel. Kui kombed ja tunded oleksid arenenenud koos arutluskäigu ja mõistusega, võiksime öelda, et inimkond on arenenud ka inimlikumaks.“

Vastavalt tasakaalu ja võrdsuse seadustele on üllate joonteta tsivilisatsiooni saatuseks häving ja väljasuremine. Püsivate kannatuste ja puuduste põhjus erinevates ühiskondades on moraalsete väärtuste vajaduse fenomen. Väärtused, mis levitaks elu hinge sureva tsivilisatsiooni lihas ning annaks jõud, mida see õiglaselt väärib.
 

Valetamise puudused

Aususel on sama palju eeliseid kui valetamisel puuduseid. Ausus on üks ilusamaid jooni ning valetamine koledamaid. Keel tõlgib mehe sisemised tundeid väljapoole, seega kui valetamine lähtub kadedusest ja/või vaenust, on see üks viha ohtlikemaid märke; ning kui see lähtub ihnusest või harjumusest, tuleb see põlevatest ihadest.

Kui valetamine mürgitab inimese keele ja katab selle saastaga, mõjub selle tulemus nagu sügisene tuul puu lehtedele. Valetamine kustutab olemise valguse ning süütab reeturlikkuse tule. Valetamine lõhub inimeste vahelist ühtsust ja harmooniat ning levitab silmakirjalikkust. Suur osa eksimisest tuleneb vale väidetest ja tühjadest sõnadest. Kurjade kavatsustega meestele valetamine on avatud uks, mis aitab neil jõuda oma isekate eesmärkideni varjates fakte oma maagiliste sõnade taha ning vangistades süütuid inimesi oma mürgiste valedega. Valetajatel pole aega endale, et mõelda või peegeldada. Harva mõtlevad nad võimalikele järeldustele, arvates et „keegi kunagi ei avasta nende saladusi.“ Nende sõnades leiame palju vigu ja vasturääkivusi, valetajad jäävad alatiseks kaetuks häbi ja läbikukkumisega. Õige on öelda „valetajatel on kehv mälu“.

Üks põhjuseid, mis levitab seda tigedat loomujoont, mis mürgitab sotsiaalseid kombeid, on ütlemine: „konstruktiivne vale on parem kui valus tõde.“

See ütlus on muutunud valetamise eesriideks ning paljud leiavad selles õigustust oma kibestunud valedele. Need inimesed ignoreerivad sel teemal mõistust ja õigust. Samas, kui inimese hing, au või elutähtsad asjad on ohus, ei ole alati võimalik tõtt rääkida. Siit jooksebki südametunnistuse latt, mis näitab moraalsuse taset. Valetamise õigustuse piiriks on hädavajalikkus. Kui me lükkame piiri edasi, kaasamaks isiklikke soove ja ihasid, ei ole enam valet ilma nõndanimetatud „vajaduseta“ selle õigustuseks.

Üks suur õpetlane on selle kohta öelnud: „Kõigel on põhjus. Meil on võimalik kõikide tegude jaoks põhjused ja faktorid leida. Isegi elukutselistel kurjategijatel on oma kuritegudele vabandused. Seega on soodustused ja vajadused igale valele, mis iial välja on öeldud. Teiste sõnadega, iga vale teenib eesmärki ja valetaja on hea: kui valetaja ei saanud valetamisest midagi, poleks põhjust fakte varjata. See pärineb mehe loomusest pidada heaks kõike, mis Talle on kasulik. Kui mees näeb tões ohtu oma isiklikele hüvedele, või head valetamises, valetab Ta kõhklemata, sest näeb kurja tões ja head vales.“

Me ei tohi ignoreerida fakti, et valetamine on suur kurjus ja kui see ka väldib mingit kahju (hädavajalikkuse piires), on see ikkagi suurema kurja asendamine väiksemaga.
Sõnavabadus on tähtsam kui mõttevabadus, sest kui keegi eksib praktiseerides mõtte vabadust, kannatab kahju ainult antud isik. Kuid sõnavabaduse puhul on kaalul ühiskonna heaolu. Sõnavabaduse eelised ja puudused mõjutavad kogu sootsiumi.

Vaimulik on öelnud: „Keel on kasulik ja delikaatne elund, mis vaatamata oma väikesele suurusele teeb äärmiselt tähtsat tööd seoses sõna kuulekuse ja kuulmatusega. Nii uskmatus kui usk avalduvad keele kaudu ja nad on ülim kummardus või allumatus.“ Ning lisanud „ainult need, kes piiravad oma keelt usuga on võimelised vältima kurjust. Need inimesed ei lase iial oma keelt vabaks, ainult siis, kui see on kasulik nende elude, usu ja igavese rahu jaoks.“

Erakordselt oluline on vältida valetamist ja tõe eitamist laste ees, et see kuri joon ei siseneks nende südamesse, mis on vanematest avatumad.

„Harjumus mõelda ja rääkida tõelisest on ainult neil, kes lapsena selle keskel olid.“



Buduaarile Kalev Rebane
refereeritud raamatust "Youth and Morals"