Kassidest ja hiirtest

Moodsad hästitoidetud kodukassid ei püüa hiiri sellepärast, et neil kõht tühi oleks. See on nende instinkt – püüda kinni ja hinges hoida, et kauem põnev oleks ja mängida saaks. Tegelikult on ka mehed sellised. Meile meeldib naistega mängida- see on põnev.
Moodne mees ei püüa naist vaid oma kire rahuldamiseks või pere loomise eesmärgil.

 Meid juhib instinkt ja mängulust, me oleme loodud naiste järel jooksma ja januneme selle pinge järele mida naised meile peibutamisega pakuvad.

Hetkega muutub see mäng aga ebahuvitavaks siis, kui kass avastab, et hiir teda sabast sikutab, et “olen nõus olema sinu lihtne saak!” Nii on ka naistega, kes meeste järel jooksevad. Teatud hetkeni on see vesi meie edevuse veskile,  kuid see tunne on väga kiire kaduma ja tegelikult tahaks siiski mehena ise kassi rollis olla ja hiire püüdmisega tegeleda. Kui mehest huvitatud naine ei ole suutnud meest piisavalt osavalt ahvalteda ja ei oska jätta mehele tunnet, et mees ise on see, kes naise järel jookseb, siis on see naise jaoks juba eos kaotatud mäng. Kui mees pole oma huviga vastanud naise ahvatlusele või ise oma initsiatiivi üles näidanud siis ei olegi see kunagi määratud juhtuma ja pole mõtet ka järel joosta. Minu arvates võiks olla iga naise üks olulistest motodest “mina olen loodud mehe eest ära jooksma ja mees minu järel jooksma”.  Seejuures ei peaks mees kunagi naist päris täielikult kätte saama vaid elu lõpuni pingutama. See on kusjuures hea tunne ja igav ei hakka!

Delikaatseks muutub olukord siis, kui mees on naise kätte saanud. Enam ei ole midagi avastada ning millegi poole püüelda. Mees on laisk loom ja kui anda talle  arusaam, et ta ei pea enam oma vallutatud saagi pärast pingutama, siis ta seda ka ei tee. Kuidas sa püüadki hiirt, kes eest ära ei jookse, vaid kassi kõrval truult ootab, et  kiisu temaga mängiks.  Mõnes mõttes võib taolist nähtust täheldada igasususes paarisuhtes ja minu arvates on just see üks põhjuseid, miks tüüpiline abielumees laisaks muutub ning enda välimuse ega naise meelitamise pärast niipalju pingutada ei viitsi. Ta on oma saavutuse saavutanud, on naine, abielu, lapsed jne. Näiliselt tekib olukord justnagu ei peaks enam naise järgi jooksma ja naisel tekib tunne, et ta ei näe enam mõtet oma meest peibutada. Kusagile kaugemale ei ole võimalik suhtega minna ning jääbki üle rahulikult oma argielu edasi elada.

Kuid loodus tühja kohta ei salli ja instinktid jäävad. Nii hakkavad mehed oma flirtimisvajadust rahuldama teiste naistega. See, kas seda oma naine teab ja aksepteerib, ning kas see piirdub vaid flirdi või ka kõrvalhüpetega, on juba iseasi. Tegelikut harjutan ma alateadlikult oma flirtimisoskust niikuinii ka kõikide teiste mind ümbritsevate naiste peal ja see ei pea tähendama, et ma mehena neid kõiki kätte saada tahan, et oma kirge rahuldada. Vastupidi – sotsiaalne flirt on hea läbisaamise aluseks ka ärisuhetes. Piiride tunnetamine on igaühe enese südametunnistuses kinni.  Kuid kõiges peab valitsema tasakaal ja mina tahan flirtida ning kurameerida ka oma naisega, eelkõige just oma naisega!

Mees januneb pideva mängulusti järele. Minu kui mehe jaoks muutub naine hetkega ebahuvitavaks, kui mul kaob võimalus temaga flirtida – kas see teeb minust halva mehe? Ma arvan, et mitte!  See sõltub paljuski ka naisest, kes elu mehe jaoks huvitavaks ja keeruliseks suudab teha. Naine peab jätkuvalt pakkuma võimalust flirdiks ja edastades seejuures nähtamatu sõnumi, et see, mis hetkel on, ei pruugi olla üldsegi püsiv. Seeläbi annab ta mehele signaali, et mees peab selle püsivuse kindlustamiseks vaeva nägema.

Muidugi võiks arvata, et “korralikul pereisal” ei ole “tänapäeva elu olelusvõitluses” pere ülalpidamiseks rasket raha teenides aega, võimalust ja vajadustki selliste narruste nagu armumängudele mõelda, kuid vaidleksin sellele kindlasti vastu. Kõrvalhüpeteks ja koduväliseks flirdiks leitakse aega sõltumata perest või tegemistvajava töö hulgast ning see juhtub just siis, kui kodus pole enam huvitav.
Võib-olla olen ma erand ja kogu ülejäänud meessugu ei tahagi elu lõpuni oma naisega flirtida, kuid kui peale minu leidub veel mehi, kes janunevad flirdi ja mängulusti järele oma igapäevaelus ja paarisuhtes, siis ma arvan, et selle õnnestumine on just selle “kassi-hiire” tasakaalus kinni. Kindlasti sõltub asi ka sellest, kas me oleme nõus siiralt vaeva nägema ja pingutama nende armastuse sädemete tekitamiseks oma suhtes, mille püüdmist siis koos nautida.

Heiki Männik