Naised, kes muudavad meid paremaks

Elu armulisus ja halastamatus saadavad alustatud ja lõpetatud suhteid aastast aastasse ning meile jäävad inimesed, keda me armastame edasi teadmisega, et me ei saa kunagi nendega lugematute erinevuste tõttu koos olla.

Need on naised, kes on aastaid lihvinud meie konarusi ja muutnud meid paremaks. Kuid kas mehed muutuvad ja mis saab nende eksnaistest?

Iga mehe pea on suuteline ilma suurema pingutuseta välja mõtlema ükskõik milliseid jamasid, millega oma naine kooselu jooksul marru aetakse ja seda täiseti süüdimatult. See ongi mehe argipäev – me keerame untsu asju sageli endale seda ise teadvustamata. Nendest lugematutest kordadest kui naise tujud, tahted, soovid, uus soeng või soetatud riideese on tähelepanuta jäänud, võiks paksu raamatu kirjutada. Kusjuures alati leidub kõigele õigustus. Õigustusoskus on üldse üks meie kõige paremini väljaarenenud oskusi. Mõnikord isegi tajutakse, et midagi on väga  valesti, kui naine lõpuks nutma hakkab, ükskõik kui tugeva isiksusega ka tegu poleks. Jah, see on ka mehele väga ebameeldiv ja ülekeeratud vindi tunne, mis lõpuks kohale jõuab. Isegi kui selleks on kulunud päevi või nädalaid ja sõltumata sellest, kas on olnud võimalust või tahet seda oma naisele ka tunnistada, rääkimata andeks palumisest või tehtud pahategude heastada püüdmisest. Neid arusaadavaid, kuid mahavaikitud või „mitte-välja-tehtud“ pahandusteluukeresid jätkub kappides igal mehel ning sinna need jäätakse, lootuses, et küllap ununeb. Kuid see kõik ei tee veel mehest lootusetut hädapätakat, olgugi et ka neid on kõikjal piisavalt ringi sibamas. Iga koer, isegi vana koer õpib. Ja samas ei peagi ma silmas inimese isiksuse paremaks muutmist, vaid ikka nende halbade harjumuste, kommete ja konaruste lihvimist. Muidugi jäävad alles kõige süvenenumad pahed, kuid väikeste igapäevaste pahedega, mida on kõige rohkem ja mis naist enim marru ajavad, on võimalik siiski ajapikku hea tahtmise korral õppida toime tulema. Sageli on aga selleks ajaks naise närvikava piisavalt segi keeratud, et isegi kui hakata lõpuks käituma normaalsemalt kui kunagi varem, on pöördumatu kahju juba tekitatud ja parim lahendus kummalegi poolele lahkuminek, sest kannatuste karikas on täis ja usalduse mets maha raiutud.

Koosoldud aja ja puudadeviisi söödud soola tulemuseks on korraliku käitumis- ja pereelukooli läbiteinud mees, kes on suurepäraselt ette valmistatud uueks suhteks ning kelle uus kaaslane ei suuda ära imestada, kui tubli ja toreda mehe ta on endale leidnud ning muidugi tunduvad igasugused kuuldused mehe varasematest halbadest kommetest eksnaise kadedate väljamõeldistena. Tark mees aga teab peast kõiki vigu, mida ta oma eelmises suhtes tegi ning oskab neid paremini vältida. Mida pikaajalisem ja valusam on olnud möödunud õppetund, seda kauem ja paremini püsib koolitarkus peas.

Nii jäävadki nendest meestest maha naised, kes on ära teinud tubli ja ennastohverdava töö mehe kasvatamisel, jäädes ise lõpuks ikka kaotaja rolli, kuna lihtsalt igaühe kannatustel on piirid. Need naised on välja koolitanud mehed teiste naiste jaoks ja õnnelik on see naine, kes taolise koolitatud mehe endale saab. Iga tuksiläinud suhe on õppetund. Kahju ainult, kui see on liiga palju aastaid kestnud. Veelgi kahetsusväärsem, kui naine jätkuvalt lootes ja oma südame häält usaldades ka edaspidi uue koolipoisi otsa satub, keda paremaks muutma hakata – taas kordub sama ring. Veidi hirmutav on mõelda selle peale, kui palju meie hulgas on taolisi heategijaid, kes aastaid oma jaksu ja tahet jäärapäiste meesfruktide peale on kulutanud ning ise lõpuks taas ühel hetkel alustatud ringi algusest leiavad. Enamjaolt jääb nende naiste panus mehe kasvatamisel tähelepanuta, isegi kui sõpradena lahku mindud ja edaspidises elus hästi läbi saama jäädakse. Reeglina ei luba mehe uhkus seda kunagi tunnistada, et just tänu arukale naisele temast palju parem isiksus on saanud.  Ma kahtlen, et seda kuidagi üldse on võimalik heastada. Elu on ebaõiglane ja armuline ikka edasi oma suva järgi ja samuti jääb meie sekka naistele väljakoolitamiseks jäärapäiseid mehi, kes sellest eneselegi teadmata kasu lõikavad, kuid kunagi seda endale ei teadvusta.

Need mõtted pole kirjutatud ei taoliste naiste ega ka meeste kiitmiseks või halvustamiseks, vaid pigem väikese tähelepanuavaldusena naistele, kes endid selles artiklis ära tundsid. Tahaksin paluda vabandust enda ja kõikide teiste meeste eest, kes on tänu teile paremaks muutunud. Ehk leidub siin ka mõtteainet nendele meestele, kes pole sellest kunagi aru saanud ning arvavad, et nad ongi kogu aeg nii head olnud ega teadvusta, et tegelikult on see paljuski just tänu teie suurepärase eksnaisega koosveedetud aastatele, tülitsetud tülidele, nutetud nuttudele ja lubatud lubadustele. Tekib vaid küsimus, miks me suudame olla paremad alles peale läbielatud kogemust ja raisatud aastaid. Alles siis oleme need, kes me oleksime võinud olla ammu, sest kõik see on meis olemas, kuid me vist ei oska seda päris hästi ilma korra läbiproovimata kasutada.

Heiki Männik

heiki@buduaar.ee