Triinu: American Dream Paksuparadiisis Texases

Triinu: American Dream Paksuparadiisis Texases

Alustame siis algusest. Kolisin Ameerikasse selle aasta jaanuari lõpus, siis kui põrgu oli ka jäätunud ja lumetaat oli ennast glöggist pisut üle tõmmanud. No tõsiselt, selline tunne oli, et kui veel seda valget löga sealt alla tuleb, siis viimase raha eest taksoga Statoili stardikomplekti järele. Minu kummardused kõikidele eestlastele, kes selle põrgu ilma tõsisemate vigastuste ja suitsiidikatsetusteta üle elasid.

Alustame siis algusest. Kolisin Ameerikasse selle aasta jaanuari lõpus, siis kui põrgu oli ka jäätunud ja lumetaat oli ennast glöggist pisut üle tõmmanud. No tõsiselt, selline tunne oli, et kui veel seda valget löga sealt alla tuleb, siis viimase raha eest taksoga Statoili stardikomplekti järele. Minu kummardused kõikidele eestlastele, kes selle põrgu ilma tõsisemate vigastuste ja suitsiidikatsetusteta üle elasid.

Niisiis, nagu aru juba saada, oli üheks suureks kolimise põhjuseks Eesti 9-12kuune vilets suusailm. Kolisin ära Texasesse, Dallasesse, kus aastaringselt soe ilm on. Tegelikult on siinne ilm päris hektiline, talvel oli näiteks nii, et Valentinipäeval tuli 5 cm lund maha, järgmiseks päevaks oli see sulanud ning ülejärgmisel päeval võis vabalt 20 kraadises soojuses basseini ääres eggnoggi limpsida. Kohalikud oleks mind muidugi jõllitanud nagu poolalasti ära eksinud polaarpooluse turisti, sest bikiinid paneme selga alles alates 28 kraadist ja basseinivesi alla 25 kraadi tapab. Kohe kindlasti saad krambid ja sured ära sinna põhja. Aga see selleks. Ja kui lumi maha tuleb, jääb elu seisma, sõna otses mõttes! Koolid ja kauplused on kinni, lahti on kõige strateegilisemad kohad – haiglad ja apteegid. Ükskord olin parajasti kuskil kaubamajas oma lemmikhobi harrastamas – raha laristamas – kui teatati, et kaduge nüüd kus kurat, sest lumi on maas ja me lähme kõik koju kanasuppi sööma, poed pannakse kinni  ja kõik, jutul lõpp. Istud siis oma pickupi ja uisutad 15 km tunnis koju ja palvetad, et mõni veelgi suurem semitruck sulle 10 km tunnis sisse ei libise. Tegelikult pole see mingi ameeriklaste lollus, asi on lihtsalt selles, et lund sajab siin võibolla kord-kaks aastas, seega pole linnadel ja valdadel olemas vastavaid lumelükkamismasinaid, talvekummidest ei tea keegi midagi ning külglibisemine ja must jää on müüdid. See on Texases eriolukord, mis tegelikult päris äge on. Kõik passivad vasikavaimustuses väljas lume sees ja ehitavad vorstist nina ja burksimytsiga Mikihiiri ja Batmane. Meie näiteks tegime sõpradega ülisuured lumest kunstrinnad, keset autoteed :). Action ikka käib, 24 h.

Peale selle on siin tornaadod ja kui on torm, siis on TORM. Ükskord oli nii, et terve maja värises, hoidsin seintest kinni ja kartsin, et nüüd on minek.. koos majaga, aga õnneks tookord ikka ei läinud kuskile koos majaga. Või ilma. Kõik rahunes maha ja jäime ellu. Teinekord mu kasuvanemad (selgitan hiljem) tulid parajasti kuskilt küla pealt koju ja sammusid auto poole, kui äkitselt tornaado nende pea kohalt läbi käis. Koju jõudes leidsid nad surmahirmus 18aastase poja koos kõikvõimaliku majast kokku kraabitud pehme ja karvase kola alt vetsus lõdisemas… Aga tegelikult pole hullu midagi, sest tornaado teeb kahju ühes pisikeses kohas ja võimalus, et see koht juhtub olema sama, kus sina parajasti viibid, on suhteliselt väike. 

Aga tornaadode jaoks  on linnadesse paigutatud  sireenid. Just täna tulin koju lõunale ja äkki kuulsin väljast kriiskavat imeliku kõlaga üürgamist. Astusin siis välja ja vaatasin paremale ja vasakule, päike siras, tuult polnud ollagi… Juhe jooksis kokku, kohe üldse ei saanud pihta, mis toimub. Enne kui peldikusse evakueeruma asusin, helistasin suures paanikas emale, et teada saada, mis toimub! Sain teada, et jah, iga kuu esimesel kolmapäeval testitakse neid sireene. Noooormaaalne. Poleks ma nii taibukas olnud, et helistada, oleks ma suure tõenäosusega järgmised kolm tundi kuskil vetsupoti taga tekkide ja patjade all higistanud ja surma oodanud. No seekord vedas ja järgmine kord tean paremini. Ja kevadel ja sügisel oleme kogu aeg Tornado Watchi all, telekas jookseb sõnumiriba infoga, kuhu suunas tornaado liigub. Ja tegelikult on igas majas olemas kindel koht, kuhu tornaado ajal peitu pugeda, tavaliselt on see maja keskel kõige pisem ruum ja kindlasti esimesel korrusel, sest see koht peaks tõenäoliselt kõige kauem püsti püsima. Aga see on teooria, ma tegelikult väga praktikas selle läbielamisest nii väga huvitatud polegi.  Aga Tornaadod tornaadodeks.

Alates maikuu keskpaigast tõmbab ilm ikka väga kuumaks, iga päev on kuskil 33-40 kraadi. Elad nagu ahjus, ootad, millal nahk küpseks tõmbab. Õnneks on meil kodus suur bassein, kus ma iga päev vähemalt tunnikese veedan. See on võib-olla ka põhjuseks, miks mu Eestis elavad sõbrad väidavad, et ma vahetan rassi. Aga kui aus olla, siis ega bassein ka väga ei aita.. Esiteks selleks, et vesi soojeneb seal iga päevaga. Juulikuuks on supi sees ulpiva keedukala tunne, pole nagu eriti jahutav! Teiseks on ikkagi palav. Ükskõik kas basseini ääres või mitte. Sa pead konkreetselt basseini sees mingi floatie peal või sees hõljuma, et saad ennast iga 5 minuti järel kerge vaevaga vette keerata, vastasel korral lihtsalt särised nagu verivorst jõululaual ja väljavaated järgmisteks päevadeks on ikka väga valusad. Õnneks on mul „vastupidav“ nahk ja kõrvetan seda mõnuga. Mis siis, et kümne-kahekümne aasta pärast olen jõledalt kole ja kortsus, keda kotib. Vähemalt olin nooruses ilus ja pruun. Pealegi, kes garanteerib, et ma üldse nii vanaks elangi ja võib-olla lendab üldse kuskilt kosmosest mingi nõme meteoriit kohale ja koos sellega tuleb jääaeg. Siis kõik kahetsevad, et pole seda vähest päikest, mis kunagi oli, ära kasutanud. Ei, tegelikult asi nii hull pole, ma kasutan küll kaitsefaktorit, siis kui meelde tuleb. Ja ei lase endal pea kunagi ära kõrbeda, välja arvatud see üks kord… Eelmine nädal, pärast kolmepäevast puhkust rannas. Ei tahaks valusaid mälestusi ellu äratada, aga kui päev hiljem Sex and the City II esilinastusel käisin ja suurest vaimustusest kananahk ihule tahtis tekkida, siis oli selline tunne, et nüüd küll käriseb nahk kõik igalt poolt lõhki. Nagu väga ei tahtnud enam päikese käes olla, kuni kahe päeva pärast hakkas kolmepäevane basseinipidude maraton… 

To be continued.