Maria: elu basseini, kahe rõdu ja terrassiga

56 kommentaari
Maria: elu basseini, kahe rõdu ja terrassiga

Öeldakse, et kui tahad paremat elu, siis lõpeta unistamine ja muuda seda. Kohe. Ma olen nõrk ja mugav. Ma ei ole kindel, et ma oleks suutnud sellist muutust teha, kui töö ja eraeluga oleks kõik enam-vähem hästi olnud. On hea, kui saatus teinekord abistava käe ulatab ja su elu vussi keerab :). Selle asemel, et vussis elu korda teha, tuleb osata lugeda saatuse märke – ehk on aeg alustada uut elu! Minu elu on nädalaga totaalselt muutunud ja ainus muutus, mis ma ise selleks tegema pidin, oli lennuki peale istumine. Ülejäänud korrektiivid tegi elu ise. Mul paistab nüüd päike, enne sadas vihma. Söön õhtuks värskeid kuningkrevette, mille kilo kohalikus Mercadonas maksis vaid 100 krooni. Enne polnud poes üldse krevette. Tulin ühe kohaliku populaarse rannaklubi avapeolt, vanasti oleksin samal ajal töölt tulnud :).  Mu jumal, kuidas ma armastan oma uut elu!

Öeldakse, et kui tahad paremat elu, siis lõpeta unistamine ja muuda seda. Kohe. Ma olen nõrk ja mugav. Ma ei ole kindel, et ma oleks suutnud sellist muutust teha, kui töö ja eraeluga oleks kõik enam-vähem hästi olnud. On hea, kui saatus teinekord abistava käe ulatab ja su elu vussi keerab :). Selle asemel, et vussis elu korda teha, tuleb osata lugeda saatuse märke – ehk on aeg alustada uut elu!

Minu elu on nädalaga totaalselt muutunud ja ainus muutus, mis ma ise selleks pidin tegema, oli lennuki peale istumine. Ülejäänud korrektiivid tegi elu ise. Mul paistab nüüd igal hommikul päike, enne sadas vihma. Söön õhtuks värskeid  kuningkrevette, mille kilo kohalikus Mercadonas maksab vaid 100 krooni. Enne polnud poes üldse krevette. Tulin ühe kohaliku populaarse rannaklubi avapeolt, vanasti oleksin samal ajal töölt tulnud :).  Mu jumal, kuidas ma armastan oma uut elu!

Ma olen siin küll vaid loetud päevad olnud, kuid ma tean ühte asja päris kindlasti – ma ei tule enam kunagi Eestisse elama. Sellest kliimavöötmest siin saab minu kodu. Mõnikord juhtub, et inimesed sünnivad vales kehas ja lõikavad end siis ümber nagu Angela Aak. Mina sündisin valesse kliimasse ja riiki, sest esimesest hetkest, kui lennujaamast välja astusin, tundsin ma selle koha ära. Deja vu: see on minu õige kodu, siia ma kuulun. See selgitab ka asjaolu, et ma olen vaid paari nädalaga suutnud hispaania keele arusaadavale suhtlemistasandile õppida – see on mul lihtsalt veres. Ja nüüd ma ka tean, miks ma Eestis end pidevalt kurvameelselt tundsin – mul oli koduigatsus.
Ma armastan Hispaaniat esimesest hingetõmbest. Mulle meeldib siin kõik ja kõige rohkem MINA ISE. Ma olen õnnelik ja ma vajan selleks palju vähem kui Eestis elades – päikest, värsket ja lopsakat sööki, basseini ja võimalust hommikul kauem magada. Kõike seda, mis siin on igaühe jaoks elementaarne.
 
Nagu Eestis on ka siin hommikud ühesugused, aga samas absoluutselt mittevõrreldavad Eesti hommikutega. Ma teen silmad lahti, avan oma rõduukse ja tervitan päikest. Siin on isegi kõige väiksematel ja lihtsamatel korteritel rõdud ja terrassid. Mu jumal, kuidas ma igatsesin Tallinnas suurte lilledega kaunistatud terrassi, see tundus nii kättesaamatu olema. Ma elan siin ühe inglise tüdrukuga täiesti tavalise korrusmaja korteris, kus on kaks magamistuba (muide, mõlemal toal on oma vannituba ja rõdu, lisaks veel elutoa terrass, kuhu mahub ka kaks rannatooli). Võtan rõdule kaasa klaasikese vett, joon seda ja vaatan, kuidas küla ärkab ellu – inimesed avavad rõduuksi, mõnel mängib juba muusika, mõni käivitab tänaval autot. Autod on enamasti vanad ja mõlkis, aga inimesed nende sees on õnnelikud. Kaugemal sillerdab meri, aga mina seda oma toa aknast ei näe. See-eest näen ma kahte basseini. Kell on 9.00 (teie jaoks 10.00). Eestis sel ajal peaksin ma juba ammu kontoris olema, aga siin algab tõsine tööpäev 11 paiku. Mu jumal, kuidas ma armastan seda elu.

Slaavi verd naabrimees Oleg, kelle rõdu on otse minu oma kõrval, hüüab rõõmsalt oma tõenäoliselt ainukest hispaaniakeelset fraasi „buenos dias, que tal“. Oi, ta näeb hot välja, juba ainuüksi tema pärast tasub hommikul rõdule minna. Nüüd ma saan aru, miks Venemaal on mehed nagu soo peal kasvanud kased. Sest ilusad suured vene mehed on kõik siia kolinud :).  Tal on kena treenitud keha, sirge nina, tihedad mustad juuksed ja tumepruunid silmad… Ja supermodelli välimusega naine Tanja,  kes veel magab. Tundub, et see Oleg räägiks minuga isegi rohkem, kui ma normaalselt vene keelt oskaksin, või tema inglise keelt valdaks.
Oleg üle vaadatud, tõmban tossud jalga ja lähen jooksma. Eestis mulle ei meeldinud sporti teha, aga siin on see kuidagi nii tavaline. Võib olla on põhjuseks ka see, et mu toanaaber, kes muide kannab samuti Maria nime, on suur spordifänn. Joosta on ikka väga raske, eriti siin mägistel külavaheteedel. Maria jookseb igal hommikul 4km, mina üle kahe ei jaksa veel, aga see-eest olen ma peaaegu et ainus meie maja „polaarpingviin“, nagu Maria ütleb. Peale hommikujooksu viskan tossud ja riided murule ning hüppan bikiinides jääkülmana tunduvasse umbes 18-kraadisesse basseini. See on siin nii tavaline, et iga suure kortermaja juurde kuulub ka bassein. Mu jumal, ma unistasin oma basseinist juba lapsepõlves ja siin on selline asi igaühel. Samamoodi nagu on normaalne see, et kõik sellised paarist suuremast majast koosnevad elurajoonid on piiratud aiaga ja lopsaka haljastusega ning seda valvab turvamees. Vaatamata sellele pidavat siin palju vargaid olema ja kodust välja minnes peavad kõik aknad ja uksed isegi neljandal korrusel suletud olema.
Minu tööpäev algab 11 paiku ja lõppeb õhtul kell 7, kuid mõnikord pean veel peale seda mõnele õhtusele üritusele minema. Mul pole midagi selle vastu, sest kohtun seal iga päev uute ja huvitavate inimestega. Kuigi päike veel ei kõrveta, on inimestel siin komme lõuna ajal siestat pidada ja magada. Ma kasutan seda aega basseini ääres või rannas päevitamiseks. Tundub, et ma pole ainus, kes nii talitab, sest silman teisigi, kel arvutikotid rannatooli alla peidetud on. Ja jälle pean ma ütlema: „ Jumal, kuidas ma armastan seda elu.“

Kõlab teile, nagu ma eputaksin? Või valetaksin? Või elaksin mingit uskumatut luksuslikku elu? Ei, see on kõige tavalisem Hispaania elu kõige tavalisemas kortermajas kõige tavalisemas Costa del Soli külakeses. Sellist elu elavad kõige tavalisemad tööinimesed, mitte miljonärid. Ja sellega võrreldes saan ma nüüd ideaalselt aru, miks eesti inimesed on kibestunud ja stressis. Meil on puudu natuke päikest, värsket toitu ja oma bassein :).

Mulle lubatud tähemärgid hakkavad otsa saama ja täna ei jõudnudki ma kirjutada oma tööst. Eks sellest siis järgmisel nädalal. Võib olla ongi siis natuke rohkem rääkida, sest hetkel tegelen asjade õppimisega ja midagi põrutavalt põnevat peale oma basseini ja terrassi saamise ei ole ka juhtunud :)

Killuke päikest teilegi!

Maria