Madli: Miss Universe’i finaalist ja mõndagi missindusest. Pildid

Finaalvõistlusest ja koju saabumisest on nüüd natuke aega möödas. Seda postitust tuli veidi kauem oodata mitmel põhjusel. Olles üle kuu oma regulaarsest elust eemal, oli päris keeruline tagasi kooli lainele saada. Ja pärast seda aega võõrkeelses keskkonnas aktiivses suhtluses viibimist nautisin omaette perega olemist. Igatahes, normaalsesse ellu sisseelamine võttis veidi aega.

Nüüd olen tagasi ja jälle töötahet täis. Väga kummaline oli Tallinna Lennujaama saabuda, kuna Brasiilias oli täpselt samasugune ilm kui Eestis. Polekski nagu vahet. Seekord läksid lennud eriti kiiresti. Võib-olla sellepärast, et tagasi tulin koos Miss Estonia Diana Arnoga, kes oli mulle kohapeal national director’iks. Väga värskendav oli kellegagi eesti keelt rääkida.

Viimane postitus on pärit eelvoorujärgsest ajast. Pärast seda möödus veel mitu päeva proovides. Midagi väga ergast polegi rohkem lisada. Need läksid hästi ja kogu finaal sujus. Veider oli see, et mina ei tajunud finaali ajal pinevat õhkkonda – selline tunne oli, nagu oleks järjekordne kleidiproov. Mõni tüdruk oli närvis, kuid ei mingit saboteerimist, ei kleitide lõhkumisi. Pigem kõik olid väga abivalmid ja sõbralikud ja viskasid koos nalja. Ainuke asi, mis juhtus, oli see, et ametlik meikar oma musta käega mäkerdas kogu minu meigi ära, seega pidin selle ise Ilu Templi poolt kaasa antud Karaja toodetega uuesti korda tegema, aga see oli ka kõik. Kõige veidram ongi, et kogu üritus sujus väga hästi, midagi väga valesti ei läinud jne. Kahju kohe, veider lausa minu puhul. Sest nagu sõbrad ütlevad, siis Madli puhul on tavaliselt raudreegel – kus saab midagi valesti minna, seal ka läheb. Võib-olla see kehtib siis ainult Eesti pinnal, sest tagasi sõites lennukis, kui oli tunda, et Eesti hakkab lähenema, suutsin ma kõik oma püksid kuuma kohvi täis kallata. Siis tundsin, et hakkan oma keskkonda tagasi jõudma.

Need viimased päevad enne finaali arutlesime tüdrukutega, kuidas kohtunikud ikkagi otsustavad, sest kõik tüdrukud on oma riigis juba parimad. Kuidas kõrvutada mustanahalist ja plaatinablondiini? Mis siiski otsustab kõige rohkem jne? Kõik tahavad ju olla parimad. Miss Universumi organisatsiooni president Paula Shugart ütles hästi: "Olümpia tähistab parimate atleetide kokkusaamist, World Cup tähistab parimate jalgpallimeeskondade kohtumist, nii tähistab Miss Universumi võistlus maailma ilu kokkusaamist." Inglise keeles siis ütles ta selle kohta - World Championship Of Beauty. Kas võidad krooni või mitte, on kogu üritus sellegipoolest elu muutev. Mitte ainult väliselt, vaid tüdrukud, kes osalevad, teavad, kui palju see enesearengule juurde annab, kasvatab iseloomu ja suhtumist maailma üldiselt, kuna kokku on saanud 89 eri riigi ja kultuuri esindajad, kes peaaegu kuu aja jooksul üksteist tundma õpivad ja täiustavad. 

Pärast finaali oli näha riietusruumis nii nutvaid tüdrukuid kui ka õnnest rõkkavaid neiusid, kes tundsid, et lõpuks saab koju pere juurde. Kõik tõdesid, et see on olnud suurepärane kogemus kogu eluks. Mul oli nii hea meel näha neid tüdrukuid, kes olid selle kogemuse üle õnnelikud ja laususid, et nende riik hindab neid isegi siis, kui nad ei ole top 16 hulgas, sest seal teatakse, kui suur töö see tegelikult on ja kui raske on 89 tüdruku seast pääseda valitute hulka. Samuti kinnitan teile, et see ei olegi väga paljudele elu ja surma küsimus. Enamik nendest, kellega mina suhtlesin, ütlesid, et nad osalesid võistlusel, kuna kohaliku osa võit garanteeris neile stipendiumi ja hea elu ligi kolmeks aastaks. Kui küsiti, mis siis mina auhinnaks sain, polnud mul muud teha kui vait olla. Muidugi oleks hea olla top 16 hulgas ja pole tüdrukut, kes sellest kohast ära ütleks, aga palju tähtsam on see, mis kontakte sinu national director ja meeskond suudavad sinu jaoks luua, kuidas sinusse tegelikult meeskond ja organisatsioon suhtub jne. Kuidas sa suudad oma riigi mainet hoida ja seda tõsta. Sellepärast ma olen ülimalt õnnelik, et Diana Arno minu national directorina kaasa sai sõita. Ma võin öelda, et mina olen enda saavutusega ääretult rahul. Minu jaoks on olulisem, et minu peasponsor Maxeylash oli minuga rohkemgi kui rahul ning perekond tunneb uhkust. See, kui üks Maali kõrvaltänaval kirub, kui mõttetult ma raha raiskasin, ei heiduta mind üldse. Tema ei tea ja ei kujuta ettegi, mida see võistlus tüdrukule annab, mida see endast kujutab jne. Ma lihtsalt mainin seda, kuna paljud küsivad, kuidas ma seda kriitikat ja üleüldist suhtumist vastu võtan. Ma kujutan ka ette, et  enamik inimesi ei oleks uskunud, et ma sinna üldse jõuan. Ilmselt see oligi kõige suurem pingutus, kohapealne oli juba puhas nauding. Mina oskasin oodata, et ma pean enda eest niipalju võitlema, sellepärast oligi kahju kuulda, et Miss Soome oma tiitlist tagasi astus ja krooni loovutas, kui avastas, et tema tiim teda alt vedas. Temaga saime samuti väga hästi läbi. Kui midagi toimus tähestiku järjekorras, siis olime ju alati kõrvuti.

Ma õppisin kohapeal nii mõndagi missindusest, selle ürituse korraldamisest jne. Sain palju targemaks asjus, mida jälgitakse tüdrukutes, kes on top 16 seas, mida nendes hinnatakse jne. Kõige salakavalam ongi see, et tüdruk ise on vaid pisike mutter suures mängus. Miss Universe on tugev kaubamärk ja organisatsioon. Selline suursugune esindus ei saa lubada ettepoole nõrka riiki. Kui pisikese Eesti meedia arvab, et võib kirjutada, mida pliiats parasjagu voolib, siis kahjuks toob see vaid meie väikeriigi mainet alla. MU teab kõike, mida meie kohta kirjutatakse, nad teavad, kuidas kohalik meedia räägib tüdrukust, kas teeb teda maha või aitab, kuidas suhtutakse missindusse üldse jne. Nende jaoks on lugupidamine oluline väärtus. Ei tehta maha ju ainult missi, vaid meedia teeb sellega maha kogu oma riiki. Mulle seletati ka kohapeal, et seniks, kuni ei ole riigilt üleüldist toetust, tugevat kaubamärki, mis seostuks Miss Universumiga, tugevat tiimi, kes ei lase tüdrukul üksi kogu kadalippu läbi teha, ning tugevat promo, ongi keeruline kuhugi etteotsa ka ametlikult jõuda.

Võitja kohta võin niipalju öelda, et ta oli tõesti super tüdruk ja vääris võitu, kuid ta seljataga oli ka üks suurimaid promotiime ja portfoolio. Tal oli oma riigilt nii moraalne kui ka finantsiline toetus. Tema tegemisi kajastati, ta oli oma riigis pärast kohaliku võistluse võitmist suur staar. Korraldajate seas ei olnud ühtegi inimest, kes ei oleks teda varem teadnud. Kogu selline suhtumine määrab rohkem, kui meie riigi inimesed aru saavad. 

Ma olen väga tänulik inimestele, kes aitasid mul nii kaugele jõuda. Kuid veel alles eile sain kirja ühelt neiult korraldustiimist küsimusega, et kuidas ma siis Eestis selle missinduse jälle ellu äratan, kas on juba ilmet võtmas see ettevõtmine ja kas nüüd pärast tagasitulekut ja kui nad näinud olid, et sa olid väga tubli, kas siis on abilisi tekkinud. Ma ei osanud talle midagi vastata. Kas ma petan ennast või teda? Sest selliseid sõnu nagu  „kui kõik eesti tüdrukud on pooltki nii tugevad ja tahtejõulised kui sina, kes sa siia jõudsid, siis mis te veel korraliku tiimi ja kõige muuga toime saadaks“, ei öeldud üks või kaks korda, vaid palju. See ei ole öeldud enese kiitmiseks, vaid see on fakt ja kiitus eesti naistele, sest meie tugevus ja tahtejõud ja ilu on maailmas tunnustust väärt ja miks siis mitte seda näidata maailmatasemel võistlusel? Ma lihtsalt tean, et minul on teadmised ja tahe midagi jälle korda saata, aga ma tajun, et seniks, kui ei ole suuremat tiimi, siis mina nii füüsiliselt kui ka finantsiliselt sellega üksi hakkama ei saa. Ma olen siiski 21-aastane tudeng, kes sai üleöö oma riigi esikaunitariks ja avastas ennast missikarussellis fakti ees – kas teed üksi või jääb kõik tegemata?! Ma ei ole allaandja, aga reaalsustaju on hoopis midagi muud. Kurb on näha, kui mujal maailmas ja ka naaberriikides on ilu ja oma riigi esikaunitari valimine au sees ja meil mitte. Täisväärtusliku meeskonnaga ei oleks see üldse kallis ja raske ettevõtmine, lihtsalt veidi pühendumist oleks tarvis. Mina oleks selleks koos abilistega valmis. Kui missindus peakski tuhast tõusma, siis ei oleks ühtegi tüdrukut, kellel ma ei soovitaks sellest võistlusest osa võtta. Ja Eesti tüdruk saab tunda taas uhkust oma riigi üle ja teda koheldakse iluduskuningannale vääriliselt. Seniks aga elame kaasa Diana Arnole, kes sõidab sel nädalal Miss Asia Pasific World 2011 võistlusele. See on suuresti talendivõistlus, kuid ka samal ajal iludusvõistlus. Hoiame meie suurepärasele esindajale põidlaid. Ja tema poolt saab hääletada siin. 

Tänusõnad kõikidele abilistele, sest ilma nendeta ei oleks kogu see teekond õnnestunud ja ma hindan meeletult nende panust minu käekäiku. Suurimad tänud Maxeylashile, kelle panus oli suurim, ja ma tänan neid väga, sest neil oli usku minusse. Suured tänud: Marvelous Group OÜ Karaja kosmeetika eest, Expressions, Nard by Jana Einard, Pisike Pärlisahtel, Maxfactor ja Wella, Solaariumikeskus Päike, Kingakaubamaja.ee, Tiina Talumees, Liina Stein, Teele Koel ja Diana Arno.

Portfoolio eest erilised tänusõnad Herkki-Erich Merilale, Anrike Pielile, Mirjam Veisnerile, Maarja Vilsarile ja Ardo Kaljuveele. Muidugi aitäh Valeri Kirsile, kes kogu teekonnale aluse pani.

Raadio 2-le antud intervjuud saate järelkuulata minu Facebooki fännilehel olevast lingist. 

Lisan veel, et olen elav tõestus sellest, et kui väga tahta, on võimalik ennast nullist viia maailmatasemel võistlusele ja seal piisavalt edukalt esineda. Tuleb lihtsalt endasse uskuda ja vaeva näha !! Aitäh kõikidele kaasaelajatele ja toetatajatele. Ma hindan teie panust kõrgelt.

Madli