Miss Estonia 2011 Madli: kolm nädalat enne Miss Universumit

Nüüd on missitiitli võidust umbes kuu aega möödas ja natuke üle kolme nädala jäänud sõiduni Brasiiliasse. Sõit on raudpoltkindel ja ma loodan, et midagi ootamatut ei juhtu. 

Õnneks olen esialgsest šokist üle saanud. Kujutage ise ette, mis tunne on säärase tiitliga imetluse ja toetuse asemel kaasa saada kohustus endale ise sõiduks, võistluseks ja ettevalmistuseks vahendid leida, et Eestit hästi esindada. See pani mind uurima, kuidas asjad mujal maailmas toimivad. Seega toon tekstis ka erinevaid võrdlusi.  Endalegi imestuseks avastasin, et kõik osalevad maad, ka väikeriigid, toetavad oma missi ja teevad kõik selle heaks, et tal hästi läheks. Aga ma ei kurda, see on katsumus omaette ja kui teistel hakkab põhivõistlus Sao Paulos, siis mina olen selleks ajaks juba raskema osa läbinud. Ma ei eitagi, et keeruline on korraga kõike organiseerida ja samal ajal ka esinduslik olla, käia täiskohaga tööl ja veel kolida jne. Kuid kui väga tahta ja endasse uskuda, saab kõigega hakkama, ja seda olen ma juba tõestanud. Samuti on kriitika edasiviiv jõud. 

Kui üle maailma on missid saanud meediaga suhtlemise väljaõppeid, siis mind visati kohe pärast võitu tundmatusse vette ja lähtusin täiesti oma sisetundest, kuidas anda intervjuusid. Kõige huvitavam vestlus oligi ilmselt Star FM-i hommikuprogrammi otse-eetris, kuna nad olid juba tükk aega minu kallal lõõpinud, siis lõpuks otsustasid minu enda käest ka arvamust küsida. Intervjuu lõpuks suutsin ma nende seisukohta endast muuta ja sain kiidusõnugi. Siiamaani ei mõtle ma enne avaliku esinemist teksti välja, vaid improviseerin. Ikka parem kui pähe õpitud tekst ära unustada  või lausa kokutama hakata. Või mis?

Mõnes mõttes on kogu see üritus võrreldav Eurovisiooniga. Vahe on selles, et Eurovisiooni puhul ei pea artist kunagi ise mõtlema, kuidas tasuda osalustasu, korraldada reis ning leida koha peal vaja minev varustus. Mul oli litsentsi eest maksmiseks vaid nädal. Siiani on raske uskuda, aga see on tehtud!!! Esialgu oli peata kana tunne küll. Nii palju teha, aga ei oska kuskilt alustada. Muidugi sai tuttavate seas sõna lahti lastud. Sealt tuli isegi palju väärt kontakte. Samal ajal olid minu välismaa  tuttavad hämmingus, et ma kõike ise korraldama pean, kuidas ma oskan ja hakkama saan? Aus vastus oli tol hetkel, et ei oskagi. Kuna ma ise ei ole sellises ilumaailmas varem sees olnud, siis ma ausalt öeldes ei osanud kohe mõeldagi, mida mul kõike vaja peaks minema, kust vajalikke  kontakte leida jne. Olen küll olnud varem  projektide korraldustiimides, aga ikka totaalselt teist masti üritustel. Seega lähtepunkt ja taotletavad vahendid olid samuti hoopis teised. Olgu, kleitide ja kingade ja selliste asjade peale ma tulin, aga nüüdseks olen aru saanud, kui palju pisividinaid sinna veel vaja läheb, mida ma pole elu sees kasutanudki. Tegelikult on päris põnev mõelda, mis selle kolme nädala jooksul toimuma hakkab - hommikul neljast tõusmine, et terve pika päeva kestva Eesti esindamise jaoks valmis olla. Intervjuud ja filmimised meeletu kuumuse käes. Tundub küll pealtnäha meelakkumine, kuid mind on hoiatatud, et see on väga raske, aga see mulle just meeldibki. Intrigeerivad väljakutsed paeluvad mind. Seal saan ma näidata nii kohtunikele kui ka kõigile teistele osalejatele, mis puust on eesti tüdrukud, kes ei kohku ka kõige raskema ülesande ees tagasi. Sellepärast ju sellel võistlusel osalesingi.

Kuigi missindus ei ole Eestis heas kirjas, siis mujal maailmas selle au ei ole kannatanud. Fakt on see, et Eesti tüdruk on 78 maailma esikaunitari seas ja ma annan endast parima. Kostub küll klišeena, et tähtis ei ole võit, vaid osavõtt. Siis just sellisel konkursil peab see paika. Võitja riikide kandidaadid ei pruugi olla üldse need, kes reaalselt parimad on. Ma arvan, et te mõistate, mida ma mõtlen. Seega osalemine ja pildis olemine on väikeriigile ülimalt tähtis. Ma soovitan teil lugeda Inna Roosi 2001. aastal pärast vöistlust antud interv-juud. See seletab hästi lahti, mis tol ajal tegelikult toimus. Sama üritan ka mina teile pakkuda. Hetkel küll kahe sissejuhatava postitusega, kuid hiljem näidata kogu ürituse telgitaguseid ja reaalsust. Samuti erinevatest portaalisest on juba positiivset vastukaja tulnud sellele, et Eesti jälle osaleb. See on ju ainult hea.

Kahjuks ajakirjanduse kaudu tundub, nagu ma halaks ja paluks meeletult abi teiste toidukorvi arvelt, et sinna sõita. Aga nii see ei ole. Pigem on see näitamaks, mis olukorras on inimene, kes võidab väga esindusliku tiitli, mida ta tegema peab jne. Kas oleks üldse möeldav, et ühe võistluse võitja peab suurele areenile sõiduks ja osaluseks ise finantsi omama? Ilmselgelt ju mitte. Mitte ühegi alaga ei ole see nii. See on loomulik, et otsitakse sponsoreid ja toetust. Lihtsalt käib see pikema aja vältel, kui mulle antud on.

Õnneks on nüüdseks suuremad rahalised kulutused kaetud. Saan ennast veidi kindlamalt tunda. Üheks suursponsoriks on Maxeylash, kelle toodet on testinud ka buduaarikatele tuttav blogija Kristi. Just see firma oli esimene, kes tundis muret ja mõistis, kui suure üritusega on tegemist  ning ulatas lahkesti abikäe. Ma olen selle eest ülimalt tänulik. Samuti on juba olemas rahvuslik kostüüm, mille disainis noor moekunstnik Teele Koel ja portfoolio tarbeks tegid pildid kaks minu lemmikfotograafi Herkki-Erich Merila ja Mirjam Veisner. Nad on lihtsalt super!!!  

Isegi kui Brasiiliasse minekuni on natuke veel  aega, siis juhtivates missinduse portaalides juba publiku võistlused käivad.  Viimati pandi mind turniirisüsteemis vastakuti Peruu kaunitariga. Kuna nendes portaalides eestlasi napib, siis võite uurida Facebookist  TheIdealBeauty sealset fännilehte ja hoida ennast kursis teiste riikide kandidaatide tegemistega. 

Minu tegemistega võite ennast siiani kursis hoida Madli Vilsar – Eesti Miss Estonia 2011 lehe kaudu. 

Päikselisi päevi,

Madli
[email protected]