Miss Madli Brasiilias: emotsioonid eelvoorust ja lavatagusest melust. Pildid!

Viimase postituse Sao Paulost kirjutan teile Credicard Hallist, kus toimus eelvoor ning toimub ka finaalvõistlus. Eestlased saavad seda vaadata Star! ja Viasat Balticu pealt, samuti livestream.com/missuniverse, aga ilmselt see hakib, kuna sealt jälgivad võistlust väga paljud. Viimased päevad on kõik siin saalis möödunud. Proovid, proovid, proovid...

Kes jälgisid eelvooru, teavad, milline lava on. Alguses, kui me siia esimest korda tulime, tundus see meeletult väike, kõik tüdrukud ahhetasid, et nende kodulava, kus neid krooniti, oli ka suurem. Aga nad ehitavad seda iga päevaga suuremaks ja teada fakt, et telekast tundub kõik palju suurem ja vägevam. 

Proovid on läinud hästi. Väga huvitav on jälgida, kuidas kõik pisidetailideni paika pannakse ja kuidas valmib üle maailma inimesteni jõudev teleshow. Kuna meil ei ole lubatud ilma turvameeste või „emadeta“ kuhugi minna, siis me olemegi hommikul 9-st kuni õhtul 8-ni siin saalis ja õpime, kuidas ja kus laval kõndida, rääkida jne. Viimasel hetkel pidid lavamehed konstruktsioone veidi muutma, kuna lava üks kurv oli tüdrukutele liiga ohtlik – nad ju ometi ei taha, et me otse-eetris lavalt alla kukuks. Samuti mängime läbi nii 16 parima valimised kui ka kogu järgneva. Nagu ikka see süsteem käib, kuna kõik peab olema perfektne, midagi ei jäeta juhuse hooleks.  

Natuke eelvoorust. See on osa võistlusest, kus kõik tüdrukud saavad laval kõndida bikiinides ja õhtukleidis. Samuti taastati see aastaid vana traditsioon, et iga maa esindaja saab ennast show alguses tutvustada. Proovides oli palju libastumisi ja takistusi, aga kokkuvõttes läks võistluse ajal kõik nagu õlitatult. Isegi mina, kes ei kanna igapäevaselt kontsi, sain 14 cm kontsadel laval ilma libastumata hakkama. Pisike asi tegelikult, aga nii minu kui ka teiste võistlejate jaoks väga oluline, sest kukkumised ja libastumised on väga kerged sellise libeda lava peal tulema. Minu facebooki fännilehelt saate vaadata pilte, kuidas mul läks, samuti ka videokordust.

Kõige rohkem on tulnud küsimusi minu kollase õhtukleidi kohta. Selle kohta võin ma niipalju rääkida, et autoriks on Miss Universe ametlik disainer Sherry Hill, kes disainis kõigil 89 tüdrukul seljas olnud avamise kleidid. Tema kleidid, mis on spetsiaalselt miss universumi jaoks disainitud, on meeletult kallid ja neid saavad siin lubada vaid vähesed. Mõnele riigile on ta sponsoriks või ostetakse tema kleite septsiaalselt võistluse jaoks. Tema disainifirma teeb ka üldlevinud õhtukleite, kuid neil on suur vahe nii hinnas kui ka disainis. Kuidas mina selle sain? Lugu on selline, et esimeste ametliku kodulehe jaoks pildistamiste ajal rääkisin ma palju oma juuksurite ja fotograafidega, sain nendega väga hästi läbi. Ühel hetkel tulid fotograaf ja juuksur minu juurde ja teatasid mulle, et tahaksid mind näha fotodel Sherry kleidis. Pärast pildistamist tuli disainer ise minu juurde ja ütles, et kui ma soovin, siis tal oleks au näha mind selles kleidis ka laval. Kujutate ette minu nägu? Ma olin šokis. Ilmselgelt olin ma nõus. See kleit on IMEILUS. Pärast tuli välja, et tema kleite saavad lubada vaid vähesed, esiteks just need, mis seal rippusid, on väga väga  kallid, ja teiseks, ta lihtsalt ei anna neid igaühele. Seega võite kujutada ette tüdrukute nägu, kui nad seda minu seljas nägid. Vägev. Sel aastal kannab minu teada üks suurfavoriite Kosovo tema disainitud kleiti, samuti Horvaatia ja mõned riigid veel. Ma täpselt ei oska rohkem öelda. Igatahes selles kleidis tundsin ma ennast laval nagu printsess. See oli üks neid kordi, kui ma tundsin meeletut uhkust ja õnnetunnet olla laval suure publiku ja televaatajate seas. 

Meid on 89 ja vaid 16 paremat saavad finaalvõistlusel ennast rohkem näidata. Aga sellest, kuidas seal läks ja kõik toimus, juba järgmine kord, kui võistlus ära olnud on. Nüüd aga natuke veel lavatagusest melust. Ilmselt paljud, kes on käinud rahvusvahelistel võistlustel või esinemistel, teavad, et lavatagune elu on hoopis teine kui see, mis laval paistab. On tüdrukuid, kes ei pea survele vastu. Üks iga-aastane soosik ei suutnud leppida ametlike meikarite tehtud spetsiaalselt HD televisiooni jaoks mõeldud meigiga ja nuttis ning vaidles oma „emaga“, see oli kole vaatepilt. Samuti ühel latiinotüdrukul on probleeme tema ninaoperatsiooniga. Brasiilia heitlike ilmade tõttu on üks tema ninapool lohku vajunud. Vaeseke. Aga ta on siin „girl nr.1“. Seda väljendit kasutatakse tüdrukute kohta, kes arvavad endast liiga palju ja eksivad lava peal kõikvõimaike reeglite vastu ehk siis üritavad liiga palju ja välja kukub kõik väga kohatult ja naljakalt. See väljend on pärit meie lavajuhendajalt Lou Sierralt. Kes on olnud üks maailma esimodellidest ligi 20 aastat ja teab kõikvõimalikke nõkse. Ta on olnud väga hea õpetaja ja rääkinud lugusid oma värvikirevast elust. Päris imestama paneb see, et paljud, kes on läbinud treeningud ja oma koduriigis läbinud suurejoonelise võistluse kadalipu, ei saa väga elementaarsetest asjadest aru. Proovis ei tohiks ju inimene närvis ka olla. Minu jaoks on mõistetamatu, et kui sulle on öeldud „palun, mine teiste tüdrukute tagant läbi“, siis miks ikka pooled tüdrukud lähevad eest. Veider. Üks tähtsamaid asju on lava taga rahu säilitada, sest mitmed tüdrukud on suurest närvitsemisest oma õhtukleidi lukud katki tõmmanud või kiiruga lokke tehes põletada saanud. Samuti on keelebarjäär üsna tõsine. Hispaania keelt kõneleb suurem osa siinseid, ning need suhtlevad omavahel ainult hispaania keeles või kui väga vaja, siis natuke ka inglise keeles. Kuigi slaavimaad räägivad erinevat keelt, saavad nad enamuses üksteisest aru ja samuti ei viitsi enam inglise keelt rääkida. See on siin juba tõstatatud probleem, sest tegelikult enamik Ladina-Ameerika riike räägib küll inglise keelt, aga nad on lihtsalt liiga mugavad. See on ka üks põhjus, miks nendega tehakse rohkem intervjuusid ja üldse rohkem tähelepanu saavad, kuna ka meediakanalid ja fotograafid on mugavad. Nad räägivad kehvasti inglise keelt ja parema intervjuu jaoks räägivad mõlemad pooled hispaania keeles.

Suuremad draamad on siin külastusõiguse pärast. Siin on palju tüdrukuid, kes on oma perekondadega väga lähedased ja nad tulnud oma tüdrukut kohapeale toetama, aga turvalisuse pärast ei saa nad üksteist üldse näha. On olnud mitmeid situatsioone, et tüdrukud näevad oma vanemaid kaugelt, saavad lehvitada, aga ei lasta isegi tere ütlema, rääkimata kallistustest ja muust. Selliste hetkede järel on mitmed murdunud. Samas me kõik mõistame, et siin kohapeal on palju hullunud missifänne, kes teevad kõik, et favoriite kas või hetkeks katsuda või igasugustel imelikel hetkedel pildistada. Samuti on kohalik meedia väga pealetükkiv. Kõige haigem on see, et inimestele meeldib meid pildistada, kui me sööme. Väga tüütu. Samuti on paljudel emotsionaalselt raske siin viimaseid päevi olla, kui väsimus laastab ja sinu perekond on küll siin, aga ei ole võimalus nendega suhelda. Minul pole kahjuks sedagi. Üks päev oli meil võimalus perekondi tunnikeseks näha ja sellestki lõigati 15 minutit maha. Siis kohtusin mina Dianaga. Tegime paar pilti, mida peaks ka minu suure meediatoetaja ohmygossyp.com lehelt varsti näha olema. Samuti rääkisin talle, kuidas siin elu on ja ta andis mulle näpunäiteid ja toetussõnu. Samuti oli ta väga rahul minu etteastega laval, mis üliväsitava päeva lõpuks oli nagu kirss tordil. Teiseks oli meeletult hea eesti keelt kuulda ja kõneleda. Kolm nädalat ainult inglise keeles rääkides mõtlen ka juba inglise keeles, seega kui naljakas see ka pole, oli raske siin toimuvatele üritustele eestikeelseid väljendeid leida.

Üleüldiselt on see siiani olnud väga kasvatav kogemus, kui nii saab öelda. Seda on raske sõnadesse panna, mis emotsioonid ja teadmised ma siit kaasa saan, aga vähemalt ma ise tean ja tunnen seda ja üritan ka järgnevatele Miss Estoniatele edasi anda ning kõigis oma tegemistes neid kasutada. Need kolm nädalat, mis lähenevad lõpule, on olnud imelised. On olnud nii tõuse kui mõõnasid, kuid kokkuvõttes tunnen, et täpselt sellist kogemust mul oli vaja, et mõista rohkem, teada rohkem ja tunda rohkem.

Madli