Triin kaotab kaalu: Jooksmisest, kilpnäärmest ja salendavatest protseduuridest

Suvised tervitused, head buduaarikad!

Järjekordsed nädalad on taas kiiresti möödunud ja need on pakkunud nii vihma kui päikest. Viimast on õnneks rohkem olnud ja see omakorda kutsub õue. Mulle meeldib käia jalutamas või tempokat kiirkõndi tegemas ning endalegi üllatuseks olen tasapisi avastanud jooksmise. Päris jooksuks seda siiski nimetada ei saa, sest rohkem on tegu olnud sörkimisega, aga ma võin ka sellega rahule jääda. Olen juba paar nädalat õnnelik pulsikella omanik ja kannan seda igal treeningul, et jälgida pulsi õiges vahemikus püsimist, milleks on minu puhul 117-157 lööki minutis. Kui pulss tõuseb üle 160, siis võtan tempot maha, ja kui langeb liiga madalale, siis lisan kiirust. Praeguste jõusaali- ja sörkjooksutreeningute ajal on pulss olnud keskmiselt 142. Kui arvestada minu kaalu, treenitust ja normaalset vererõhku, siis peaks see olema üsna optimaalne näitaja. Selles vahemikus toimub ka kõige intensiivsem rasvade põletus. 

Viimati käisin jooksmas kusagil kolm või neli aastat tagasi ja enne seda keskkoolis. See on spordiala, mis on mulle alati veremaigu suhu toonud, eriti ebameeldiv oli kooli ajal igasugune ajavõtuga jooks. Praegu sörgin enda jaoks rahulikus tempos ja olen proovinud algatuseks vähemalt 5 km täis joosta. Hingamine on mul paigas, aga tehnikat tuleks ilmselt lihvida. Minu treener Kristel ütles, et läheme lähiajal ka koos jooksurajale ja siis saan kindlasti häid nippe nii soojenduse, venituse kui ka jooksmistehnika osas. Enne, kui jooksutossud jalga ajasin, mõtlesin muidugi ka sellele, mida see teeb minu põlvedega. Tean hirmuäratavaid lugusid inimestest, kes hakkasid aktiivselt jooksmisega tegelema ja nüüd peavad käima korra aastas nõeltega põlvedest vedelikku välja võtmas või siis selliseid lugusid, kus jooksmine on üldse vastunäidustatud, sest põlved on lihtsalt n-ö ära kulunud. Mulle on öeldud ka seda, et ülekaaluliste jaoks peaks jooksmine olema keelatud. Kristel kinnitas, et kui joosta õiges tehnikas, pehmemal pinnasel ja mitte ülemäära tihti, siis toob see pigem kasu kui kahju. Nõnda avastasingi end ühel ilusal laupäeva hommikul kell 6.15 väljas sörkimas. Linn oli veel vaikne, kerge kaste maas ja linnud juba laulsid. Sain sellelt jooksult tohutult hea energialaengu.

Otsustasin teha veidi uurimistööd ja ehk on järgnev abiks teilegi. Nende jaoks, kes veel kaaluvad, kas minna jooksma või mitte, toon välja mõned selle spordialaga seotud plussid ja miinused. Jooksmisega on seotud mitmed riskid: suur võimalus jalgade, selja ja põlvede traumaks. On isegi öeldud, et 55% inimestest, kes tegelevad aktiivselt jooksmisega, tekib hooaja jooksul vigastus. See tähendab, et rohkem kui pooltel on mingil hetkel probleeme ning juba see kõlab hirmuäratavalt. Samal ajal on uuritud, et jooksmine leevendab stressi ja vallandab õnnehormoone. Ei öelda ju ilma asjata, et "lähen jooksen pea selgeks". See tõesti aitab mõtteid korrastada, suurendab keskendumisvõimet ja annab energiat. Need inimesed, kes tegelevad jooksmisega, püsivad kauem noored ning on vanemas eas liikuvamad. Kui aga soovid lihasmassi kasvatada või säilitada, siis ei ole jooksmine parim valik, sest see põletab lisaks rasvadele ka lihaseid. Pikamaajooksuks või maratoniks treenides läheb keha kataboolsesse seisundisse, mil lagundatakse valke. Seetõttu on väga oluline saada toidust piisavalt valku ja teha ka jõutrenni. Teisalt teeb jooksmine õnnelikuks ja tõstab enesekindlust ning vähendab südame-veresoonkonnahaiguste riski. Kuid jooksmine tõstab lisaks enesekindlusele ka oluliselt söögiisu, mistõttu võid endalegi teadmata süüa sisse rohkem kaloreid, kui põletad. Mõned uuringud on näidanud ka seda, et pikalt jooksmine hoopis suurendab südamega seotud haiguste riski ja arterite lubjastumist. Seega jooksma peaks siiski ikka mõõdukalt, kandma õigeid jalanõusid, treenima pehmemal pinnasel ja mitte liiga tihti. Olgu teema lõpetuseks öeldud, et liigne jooksmine (ja igasugune füüsiline ülekoormus) on sama halb kui üldse mitte millegi füüsilisega tegelemine. 

Jooksmise olen niisiis lisanud oma jõusaalitreeningute vahelistele päevadele ja kui mõni päev on täiesti trennivaba, siis üritan minna näiteks pikemale jalutusringile ja teha midagigi aktiivset. Toitumise osas pean jätkuvalt kavast kinni, ainult et söön ilmselt veidi rohkem puuvilju ja marju, sest on lihtsalt selline aeg, mil need on kättesaadavamad ning maitsvamad. Marek arvas, et see on okei, ainult soovitas mul koguseid jälgida. Minu erilised lemmikud on maasikad ja neid segan kohupiima sisse, raputan sinna peale veel kaneeli ja lisan veidi kookoshelbeid. Olen juba üsna vilunud omleti valmistaja ning proovin iga kord teha seda veidi teistmoodi. Üritan väga rangelt jälgida seda, et saaksin toidust piisavalt valku, sest elu on näidanud, et nii kui ma valku ei söö, kasvab isu magusa ja muude süsivesikurikaste toitude järele. 

Eelmises postituses rääkisin põgusalt koostööst Kehastuudioga. Nüüdseks olen kõik nende salendavad protseduurid läbi proovinud ja tahan oma kogemust teiega jagada. Kohe algatuseks olgu öeldud, et imeaparaate ei ole olemas, küll aga toetab üks asi teist. Tervislik toitumine, liikumine ja piisav vee joomine toetavad nende salongis pakutavaid protseduure ja vastupidi. Üleöö masina abil saledaks ei saa ja kui saakski, siis ei oleks maailmas ülekaalulisi inimesi. Läksin salongi üsna skeptiliselt, olles lugenud erinevatest foorumitest pakutavate protseduuride kohta. Arvamused jagunesid kaheks: olid ühed, kes ütlesid, et nad ei ole ise proovinud ja väitsid, et see on täielik raha ja aja raiskamine ning petuskeem, ning teised, kes kinnitasid, et on ise omal nahal salendavaid protseduure tunda saanud ja jäid vägagi rahule. Mina võin omalt poolt lisada, et pärast protseduure on nahk kindlasti pehmem ja pringim, venitusarmid vähem märgatavad ja ülejäänud nahaga võrreldes ühtlasemad. Lisaks on rippuv nahk kõhult ja reitelt veidi tagasi tõmmanud ning isegi mõõdulint kinnitas seda. Kui need protseduurid ei mõjuks, siis ei saaks Kehastuudiol olla nii palju püsikliente, kes ikka ja jälle tagasi lähevad.

Mõnest protseduurist ka lähemalt. Minu ja paljude teiste Kehastuudio klientide lemmik on kahtlemata LPG. See on tselluliidimassaaž, mida tehakse LPG aparaadi vaakumotsikutega läbi spetsiaalse sukkpükse meenutava kostüümi. Kogu protseduur on väga nauditav ja meenutab tavapärast lümfimassaaži, ainult et neil kahel on suur erinevus. LPG aparaat tungib nimelt sügavale rasvarakkudesse, vähendades tselluliiti ja rasvakogumeid kehal. Protseduur parandab naha toonust ja kiirendab ainevahetust. Lisaks kasuteguritele on LPG massaaž lihtsalt ülimalt mõnus ja lõõgastav ning kõigist saadud protseduuridest soovitaksin seda kõige rohkem. Selle protseduuri kohta saab rohkem infot Kehastuudio kodulehelt, kus on olemas ka illustreeriv videoklipp. 

Teiseks lemmikuks osutus Zlimline Transion, mis on sisuliselt lihaste stimuleerimine spetsiaalse aparaadiga. Enda poolt valitud probleemsetele kehapiirkondadele kinnitatakse kummiotsikud, mis panevad lihased kokku tõmbuma ja kindla aja tagant tuleb järjest koormust tõsta. Pärast 50 minutit on keha juba higine ja järgmisel päeval annavad lihased tunda. Zlimline Transionit kasutavad ka kulturistid, tippsportlased ja olümpiavõistlusteks valmistujad. See toniseerib lihaseid, aitab kaasa rasvkoe vähenemisele, kiirendab ainevahetust ja liigse vedeliku väljutamist ning võitleb tselluliidiga. Antud protseduur ei ole võib-olla just kõigi lemmik, sest massaažisarnast naudingut see ei paku, küll aga võrdub 15 minutit Zlimline Transioni kasutamist umbes tunniajase jõusaalitreeninguga ja mulle isiklikult tundub küll, et keha on pärast seda rohkem toonuses. 

Kaal langeb endiselt väga aeglaselt, aga nii vist ongi õige? Praegu näitab see 89,8 kg. Sain vahepeal kokku Marekiga, kes ütles, et tegelikult läheb kaal kenasti allapoole ja mainis, et ilmselt on aeglane tempo tingitud kilpnäärme alatalitlusest. Väga paljud inimesed ei teagi, et nende kilpnääre toodab vähem hormoone, kui vaja, ning otsivad ülekaalulisuse põhjuseid mujalt. Olen seda teemat järjest rohkem uurima hakanud ja tuleb välja, et see on täiesti tavaline, et kilpnäärme alatalitlusega inimestel võtab kaalukaotus kauem aega. Külastasin taaskord endokrinoloogi (kilpnäärmearsti) ja viimasest vereanalüüsist tuli välja, et peame uuesti ravimi doosi suurendama. Seda, kas ja kuidas uus raviplaan kehale mõjub, näeme juba järgmisel mõõtmisel. Seniks aga soovin teile ilusat jaanikuu algust!

Triin