Anne, 31-aastane neitsi, kes igatseb armastust

Olen 31-aastane naine ja olen üksi. Hinges täiesti üksi. Lootus leida armastust on kustunud. Minu saladust teab vaid mu ema ja oma nime all ei julgeks ma sellest kunagi rääkida. Mul on häbi, et mind ei taha keegi. Ma usun, et vähe on selliseid nagu mina  - kes pole kunagi armastanud, kirglikult suudelnud ega seksinud ning on seda vaid telekast näinud.

Et mis mul viga siis on? Jah, arvasite õigesti - ma olen kole. Ma olen kole, aga ma pole rumal - ma olen väga palju lugenud ja nädalas loen keskmiselt 1-2 raamatut läbi. Kuid mehi huvitab vaid väline ilu. Vähemalt neid mehi, kes ei joo, ei kasuta narkootikume ja pole kurjategijad, kellel on ausad eesmärgid ja soov perekonda luua. Mõnikord kui Buduaari lehe avan, siis tuleb nutt kurku - peod ja uudised, kõik on täis ilusaid naisi. Mul pole nii hästi läinud. Sündisin väikese füüsilise puudega, mida oleks saanud ehk lapsepõlves korda teha, kui oleks olnud raha, aga kahjuks isa jättis meid emaga maha ja ema oli väga vaene. Elasime sotsiaalkorteris ja nüüd elame memme korteris, sest ta suri paar aastat tagasi ja jättis elamise meile. Jah, elan endiselt emaga ja pole  kunagi ühegi mehega koos elanud ega ka mitte ööd koos veetnud. 

Mis puutub seksi, siis kindlasti on võimalik seksi saada, sest alati leidub kiimaseid mehi, kes ei pea välimust kõige olulisemaks. Aga ma ei taha seda. Õigemini ma ei suuda seda teha. Olen seda pealt näinud, salaja, lapsepõlves. Kuidas ema, kes siis ohtrasti jõi, seksis erinevate meestega. Elasime ühetoalises korteris ja ema arvas, et ma magan. Tegelikult nägin ja kuulsin pimedas nii mõndagi, mida ükski laps kunagi nägema ega kuulma ei peaks. Seks heas filmis näeb väga ilus välja, aga päriselus läbi lapse silmade on see õudne. Eks osaliselt selle kogemuse tõttu, ja loomulikult ka seepärast, et ma pole ilus, ei olegi ma kunagi armatsenud.

Ometi igatsen minagi lapsi ja meest, aga tundub, et seda ei tule mulle kunagi. Olen nagu karistus iseendale ja oma emale, kes samuti tunneb end halvasti, et mul pole kedagi.

Kui olin 20, siis mõtlesin, et küll ma leian selle õige. Kui olin 25, siis mõtlesin, et nüüd kohe see juhtub. Kolisin isegi teise linna, et oma elule värskust tuua ja luua uusi võimalusi. Vanuses 26-29 olin aktiivne internetisuhtleja kohtinguportaalides ja jõudsin mõne mehega isegi esimese kohtinguni, aga nii see ka jäi - rohkem minuga kontakti ei loodud. Kui sain 30, siis hakkas kohale jõudma, et kõik naised ei kogegi seda rõõmu, et sind armastatakse ja sina armastad ja selle tulemusel sünnivad lapsed. Miks see nii on, ma ei tea. Võib olla olin ma eelmises elus sarivägistaja ja kannan nüüd selles elus karistust? Või olen just väljavalitu midagi suurt ja üllast korda saatma ja pean selle nimel ohverdama armastuse, aga ma pole veel avastanud, mis see olla võiks.

Ma olen üksik ja sügaval südames tean, et nii jääb see kahjuks elu lõpuni ja kui ma suren, siis  pole mul isegi kedagi, kes hauale kivi ostaks.

Buduaarile Annelt

PS! Kui sa soovid oma mõtteid või huvitavat lugu jagada Buduaariga, siis saada see aadressile [email protected] . Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.