Annika Nõmberg: Armastusest

"Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. Armastus ei omanda ega ole omandatav. Sest armastusest piisab armastuseks."- K.Gibran

Palju aastaid tagasi ütles mu õpetaja: „Annika, jäta see endale igavesest ajast igavesti meelde, et see armastus, mida sa otsid, on sinu sees olemas; kas see on mingi laiskus või nüridus, et sa ei tule selle peale, et emotsioonid on sinus. Või sa säästad ennast, avaldamata enda seest seda armastust?“

Aga inimene ikka tahab sarnase seltsi. Natukeseks. Vahel. Armastus on midagi peent ja õrna. Armastus on tugev nagu surm. Armastus ei tunne piire. Ja ei ole armastust, kui on piirid. Armastus toob vabaduse. Ja kui armastus ei too vabadust, pole see armastus. Ometi sa kardad teise vabadust, sest vabadus pole kontrollitav. Kui teine oleks ainult külaline sinu elus, kes on sinuga vaid seniks, kuni sul on talle midagi pakkuda; midagi tõelist, oleks tal ju vabadus igal hetkel minna... Seda määramatust hoomates tekib hirm - hirm kaotada. Ja koos hirmuga hiilib südamesse kadedus – armukadedus.

Kõik sinus tahaks kindlustada seda, mis on, et teine oleks alati sinuga, sa tahad justkui maailma seisma panna selles osas. Märkamatult muutud sa omajaks, natuke nagu orjapidajaks, taandades teise enda asjaks. Kahjuks just siit sünnib tihti abielu – armastus on lind tuules, abielu on lind kuldses puuris. Ja kuskil sügaval südamesopis hakkab linnuke mässama – sa oled hävitanud kogu tema rõõmu, kogu tema ilu, kogu ta vabaduse. Värskus on kadunud, aroom on kadunud, ehedus ja määramatus on kadunud; asemele immitseb kordus ja tüdimus.

Nähes teise eemaldumist hakkad sa võitlema... Ekstaasi asemele tuleb karje ... Ja see ei ole üldse enam armastus. Lille ei saa panna jõuga õitsema. Lille ei saa ka kohustada õitsema. See on just see, mida me teeme oma armastusega püüdes kindlustada homset. Oled hirmunud, et kaotad selle, mille läbi oma hirmu oled juba kaotanud. Kui kogu su olemus on üks suur vajadus armastada, armasta, armasta intensiivselt ja totaalselt ja ära muretse homse pärast. Ole aus ja avatud ja haavatav ja usalda – kui täna on nii hea, on elu veelgi parem homme. Kui su usaldus kasvab, muutub elu su vastu järjest heldemaks ja heldemaks, kallates sind üle armastuse ja rõõmuga, küllastades sind ekstaasiga ja su vabadus muutub järjest sügavamaks. Hirm kaob ja igasse rakku imbub sügav rahulolu nagu oleksid saavutanud kõik ja sul ei tule pähegi luua ahelaid, piiranguid, sul ei tule mõttessegi teha kedagi endast sõltuvaks. Sa poleks iialgi nii julm – armastades teist püüda hävitada ta vabadus. Usalda elu, armasta elu ja elu annab sulle kõik, mida sa vajad. Enne, kui sa oma keha kaotad, kasta ta armastusse. Ainult praegu saadki miskit teha. Hea, et sa seal kuskil oled.

Annika, jaanipäeval

Buduaar.ee