Bron: mõnikord…

Bron: mõnikord…

See, mida ma siia kirjutan,  on täielikult spontaanne, hetkelised mõtteplahvatused. Ma loodan, et sa loed selle lõpuni. See siin on 19aastase elu oma priimas. Need mõtted võib-olla aitavad sind, meenutavad sind, aga võib-olla on sul jumala ükskõik sellest. Jätkame?

„ Sinu võim on sinu sõnad, kasuta seda. Sinikad kaovad, aga sõnad jäävad ”- bron

See, mida ma siia kirjutan,  on täielikult spontaanne, hetkelised mõtteplahvatused. Ma loodan, et sa loed selle lõpuni. See siin on 19aastase elu oma priimas. Need mõtted võib-olla aitavad sind, meenutavad sind ennast, aga võib-olla on sul jumala ükskõik. Jätkame?

On sul olnud mõnikord tunne, et magama minnes ei soovi järgmise päeva päikest näha, ei soovi ärgata ja emmata seda masendavat päeva uuesti ja uuesti. Miski ei muutu millegi pärast. Kõik tundub sama rutiinne ning vastikult masendav. Aga siiski on olemas mõned õnnistatud, kes ootavad järgnevat päeva rohkem, kui nad ootasid olevat päeva. Paranoia – see on emotsioon, mille üle mul kontrolli pole. See on teadmatus millegi üle, mida ma armastan rohkem kui oma hinge. Iga kord, kui mu ingel ära läheb, ma tean, et ma ei näe teda kuid. Ma ei tea, mida ta teeb seal, ma ei tea, kellega ta seal on. Iga kord, kui ma sellele mõtlen, võtab paranoia minus võimu ja ma muutun tõpraks – ma viidan päevi, nädalaid ja kuid mõeldes selle üle. See on minu paranoia.

Ma olen väsinud olemast väsinud. Väsinud mõtlemast tuhandeid mõtteid päevas. Mõtteid, millel pole vastuseid, ja kui oleks, siis ma kardaks neid. Kellegi elu pole hiilgav, see ei peagi olema. Vigadest õpime – mis ei tapa meid, teeb tugevaks. Me oleme sunnitud küsima enda käest, kas need võtted, mida me hetkel kasutame, teevad meid paremaks? Pole vaja olla kogu aeg raevus ja sõimata teisi oma vigade pärast. Esimene samm õnne poole on alati raske. Samuti on ka raske mõista mõtet, kas see, mida sa teed, muudab ka midagi, kas see teeb sind paremaks? Mõtle selle üle, haara selle mõtte kontseptist ja otsi vastuseid endale, mitte ideele.
Raev vallandub eeldatavasti teatud tegurile, mis pole olnud võrdne sinu enda tundele. Tunne, mis sunnib tegema väga ratsionaalseid ja mõtlematuid tegusid. Mind jälitab see emotsioon pidevalt. Iga kord, kui mu isa siseneb oma silmakirjalikkusega mu tuppa, soovin ma haarata eseme, mis kõige lähemal, ja saata see tema poole teele. Või siis, kui mu ingel mulle näkku valetab, silmis vaoshoitud vale.
Raev on nii võimas, et ma lausa tunnen, kuidas ma soovin oma keha lahti rebida ja lasta sellel tundel vallanduda neile, kes selle põhjustasid. Raev, anarhia, kaos = ilu. Mulle meeldib raev, mulle meeldib see tunne. Minu meelest ei olegi võimalik ükskõiksust tunda. Kuna käitumisviis on üks – negatiivne, positiivne, siis hinnangut võib olla kolme sorti – positiivne, neutraalne ja negatiivne.  Kumma  valid sina, negatiivse või positiivse käitumisviisi? Vihast maksta kätte? Või hoopis aidata kedagi vihast, kes on kellegi negatiivse käitumise pärast haiget saanud. Ma kutsun seda „ANDESTAVAKS RAEVUKS” , hetkeline nartsissistlik iseloomujoon.

Pea  valutab, on tegelikult päev otsa valutanud. Hetkel minu elu ei veere sinnapoole, kuhu ma sooviks. Ju siis minu tee pole veel loodis. Igal nädalavahetusel ma näen, kuidas mu pere üksteisest lahti tõmbub ja praguneb, kuni lõpuks see emotsioonide pomm plahvatab, ja siis on kõik läbi. Seda on valus vaadata, aga ma leian, et ma ei saa midagi teha. Tahaks teha, võib olla isegi saaks, aga jällegi kardan, äkki lõpuks jään mina süüdi. Ma vaatasin American  History X-i, kus peategelase vend Danny lasti WC–s maha. See film meeldis mulle väga. Peategelase Dereku emotsioonid olid nii hästi välja toodud, et panid mind mõtlema, kas mina kannataks selle valu välja, kui keegi minule väga lähedane inimene surma saaks. Näiteks mu õde? Tunnen kurbust peaaegu iga päev. Tunne, millele ei saa tõmmata kindlat piiri. Nõme, kuidas  emotsioon võib muuta su igapäevast toimetulekut. Võib mõjutada sinu perspektiivi, sinu otsuseid ning sinu sõnu. Kurbusel on ka ratsionaalne tähendus, aga missugune? See on meil igaühel täiesti erinev ja oleneb kõik olevikust. Mind ennast kurvastab minu elu, minu rutiin ja need silmakirjalikud inimesed, kes tahavad istuda kahel toolil korraga, mis sest, et tagumik liiga väike selle jaoks. Aga igaühel on oma kurbus. Kedagi teist kurvastab tema halb õppeedukus, kedagi kolmandat see, et tema lemmiksaade jäi ära. Endless possibilities with no end

Ta tuleb varsti, mu tunnete haripunkt, tema, kelle pärast ma isegi vist olen selles seisundis. See valu, mis kunagi ei kao. Ja kui kaob, siis on see lihtsalt peidus- ootab, varitseb sind, tabab kõige nõrgemal hetkel ja oi, kuidas ta siis tabab. Tuhat mõtet käib mu peast läbi peavaluga samas taktis. Ma ei tea, mida teha – nutta, naerda. Ma olen kasutu, võimetu, ma olen endas usu täielikult kaotanud, ma ei  suuda taastada kontrolli ja reaalsus on kadunud. Reaalsus on meie telliskivi, mis on sel hetkel habras kui klaas.

Ma pahvin oma suitse masenduses, ma ei tea, kas ma tahan seda üldse või mitte, aga ma tean, et see suits ei jäta mind. Ja ma tean, et ma teen talle lõpu peale. Ma ei mõtle, et võibolla teeb hoopis tema mulle lõpu. Tuba on sinine, ma värisen ja ma vaatan juba pool tundi seda seinanurka, ilma et ma isegi aru saaks. Ma mõtlen midagi, aga ma ei tea, mida. Hing vihkab sind, mõistus ütleb, et saa üle. Kui oled selle läbi elanud, tead, mis on armastus ja tead, mis on selle tagajärg.

 Ma räägin ühe loo: oli esmaspäeva hommik, meil oli kiire. Mul oli vaja jõuda Tallinna aju-uuringutele. Aeg läks kiiresti ja ilma et oleks aru saanud, et olime oma hommikuse reisiga lõpetanud, sõitsime juba kodu poole. Sõit läks hästi. Saime autos väga hästi läbi ja enne kui koju hakkasime jõudma, tuli mulle teade, et palk on kontol. See tegi päeva veel paremaks, tuju tõusis, rohkem kui oleks arvanud. Jõin kodus oma kohvi ära, tegin oma suitsud ära ja siis sammusin välja. Ma teadsin, et ma pean mõned uued hilbud ostma ja seda ma ka tegin. Siis sammusin ma juveeliäri poole- imelikul moel olin ma elevil, nagu läheks esimest korda seksima. Süda puperdas sees, ma teadsin, et lähen tegema midagi, mida ma väga tahan. Ma lähen ostan kena ehte inimesele, kellega mul siuke emotsioon nagu armastus. Ma jõudsin poodi, ma veetsin seal oma kolmveerand tundi, vaatasin ja uurisin, pidasin nõu müüjaga ja iseendaga… ning lõpuks, kui kõik sobis, ostsin ma selle ära. Ma imetlesin seda poest välja sammudes ja nägin selle ehte asemel teda – sama ilus kui tema, sama perfektne ja õrn. See on armastus. Me kõik oleme seda tundnud. Ma tunnen kaasa neile, kes peavad seda valu mitu korda elu jooksul üle elama. Aga need, kes on suutnud taastada mingisuguse müüri enda ümber, neile ma annan au – te olete tugevad, sest võitsite midagi, mida mõni üritab võita kogu oma elu.

Aitäh, lugesid.

Buduaarile Bronjus Tsernauskas