Eksperiment: kas laservalgendusega saab hambad säravvalgeks?

Peale loo „Valged hambad panevad elu särama” lugemist tekkis minus tõsine huvi ka ise laservalgendust katsetada. Mõeldud, tehtud. Milline oli see protsess „tavalisest Eesti keskmisest” alates? Ja kuidas see kõik lõppes?

Eellugu
Kaunis ja säravvalge naeratus on alati olnud üks neist vähestest asjadest, mida ma kellegi teise puhul kadestan. Olen kindel, et suurepärane naeratus tagab alati julguse naeratada, ka keerulises olukorras või kui midagi on halvasti läinud. Enesekindlus on edu võti.

Tegelikult võttis mõtte tekkimisest hambaarsti kabinetti jõudmiseni aega täpset 3 kuud. Olin kindel, et tahan asja teoks teha, kuid loomulikult oli vahepeal nii kiire, et ununes ka veebist lisainfo otsimine ja teema uurimine. Ja siis kui jälle meelde tuli, kasvas ka tahtmine. Oli hetki, kui leidsin ühe väga negatiivse kommentaari, mis vaimustust vähendas. Kuid samas on elu piisavalt palju õpetanud, et alati ei ole mõtet kriitikat tõsiselt võtta. Üks põhjus veel, miks valgendust edasi lükkasin, oli lähedaste suhtumine. Ei, ärge valesti aru saage, küll suhtuksid nad minu kaunitesse valgetesse hammastesse vaimustusega, aga pigem ei viitsi kuulata juttu sellest, et miks kulutada nii palju raha. Aga olgu, ega need ei ole veel põhjused, et oma elule ja tahtmistele ise kätt ette panna.

Kuna laservalgenduse protseduuri ei tehta kõigis hambaravikabinettides, asusin rõõmsalt aadressi otsima, kus veel käinud ei olnud. Lõunapausi ajal jalutades sain valgendamiseks aja kirja juba järgmise päeva õhtuks. Väga hea, et on peale tööd ja veel parem, et nii ruttu, et ei jõuaks ka oma meelt enam muuta.

Läheb lahti…
Kui ma siis peale tööpäeva hambakliiniku poole sammusin, käis peast küll läbi mõte „kas selline see tunne siis ongi, kui plaanid teha midagi võltsi ja ei lepi looduse poolt antuga”. Just selline suhtumine ei lubaks mul küll näiteks rindade suurendamist ette võtta. Ehk pisike ärevus oli küll sees.

„Alustame valuvaigistitega” oli esimene kommentaar, mida arst peale tervitamist ütles. Valuvaigistid pidid aitama igaks juhuks hammaste tundlikkuse vastu. Kuna olen kõigi valuvaigistitega täitsa sina-peal, siis neelasin tableti ilma igasuguse kõhkluseta alla ja jäin ajakirju lapates mõju ootama. Püüdsin veel leida mõnda pilti, mis kinnitaks tuleku põhjust, et säravvalge naeratusega inimesed on atraktiivsemad.

Arvasin, et mul lastakse alla kirjutada lepingule, et nemad ei vastuta tulemuse ja hammaste värvitooni eest. Kuid ei midagi ja juba istusingi hambaarsti toolis, ei mingit pinget ega kahtlust enam.

Protseduur
Kui Biolase’i valgenduse kirjelduses on mõnes allikas viidatud sellele, et protseduur on kliendile meeldiv, siis seda mina küll ei ütleks. Pigem on lihtsalt tegemist millegagi, mida on täiesti võimalik ära taluda. Ehk peale hammaste ülevaatust pannakse peale huulekaitsed, mis hoiavad ka suu täpselt nii lahti kui vaja. Kuigi huuled justkui väsivad ära, ei pea ise piinlema nende lahti hoidmisega. Lisaks pannakse tagumiste hammaste vahele hoidja, mis ei lase keelel hambaarsti tööd segada.

Siis hoiatab arst, et esimese korra järel ei pruugi seda vau-efekti saada. Kuid protseduuri võib korrata vastavalt soovile ja võimalustele. Nii pessimist ma ei ole, et kardaks täpselt samasuguseks jäämist. Enne nende atribuutide suhu paigutamist kontrollib arst ka hamba esialgset tooni (ma pidin täiesti Eesti keskmine olema). See on muidugi huvitav, aga kahel sarnasel toonil minu silmis küll vahet ei olnud.

Kõigepealt pannakse igemete kaitseks miskit geeli, mis ära kõvastatakse. See on tunnetatav just ära võtmisel, nagu tõmmatakse traati suust. Täiesti valutu, üldse mitte ebameeldiv. Kui igemekaitse on paigas, pannakse hammastele geeli ja hakatakse laseriga soojendama. Seda sooja tunneb küll. Vahepeal läheb päris kuumaks suus - tahaks juua, niisutust. Esimese poole lõpuks olen suhteliselt ära väsinud, kuigi see kestis ilmselt ainult umbes 10 minutit. Seejärel pestakse suu ära ja alustatakse uuesti hammastele geeli kandmist.
Teine pool läheb juba kiiremini, siis tunnetuslikult,  mitte reaalselt. Võib-olla seetõttu, et panen vahepeal silmad kinni ja mõtlen omi mõtteid.

Tulemus
Peale suu pesemist, igemekaitse ja huulekaitsmete ära võtmist, saan peegli. No on küll valgemad – kaunis. Tõesti, mitte meeletult kirgas hollywoodi-valge, aga kaunis loomulik valge. Kindlasti mitu korda valgem kui enne.
Mis aga väga häiris, olid hambavahed, mis loomulikult on natuke kollasemad, sest sealt on raske puhastada. Mul isiklikult on mõnde hamba puhul see veel eriti keeruline. Enne kui kurtma jõuan hakata, soovitab hambaarst teha sooda survepesu. Kuna hambad ei ole veel ideaalsed, palun selle kohe ära teha. Läheb veel 15 minutit ja nüüd olen tulemusega lõpulikult rahul. Kokku kestis kogu üritus poolteist tundi.

Lõpetuseks saan veel kaasa õpetussõnad, kuidas edasi käituda ja korratakse üle isegi see, kuidas hambaid pesta. Järgneb 3-päevane valge toidu dieet. Võin süüa kõike, mis on läbipaistev või valge. Järgmised päevad toitun keefirist, mannapudrust, tegelikult oli lubatud ka pakikartulipuder. Poest leian veel kohupiimakreemi ja maitsestamata joguriti. Teise päeva lõpuks vihkan juba keefirit. Lubatud oli ka kurk, aga ainult kooritult – igasugune „muru” täiesti keelatud.

Väike lootus hinges, küsin üle,  kas kõik teed sisaldavad neid parkaineid, mis ei ole valgele värvile hea. Jah, ka heleda melissi või piparmündi teega ei ole mõtet tumedaid pakiteesid asendada. Päris täielikult kohvist ja teest siiski loobuma ei pea, kuid kohe peale joomist tuleb suu loputada leige veega ära. Kuid viimase kolme nädala jooksul olen kohvi joonud ainult 2 tassi. Punasest veinist plaanin mõneks ajaks küll loobuda. Tahaks ikka hambaid hoida valgetena. Millestki muust väga loobuma ei peagi, sest kõige olulisem on ikka suuhügieeni eest korralikult hoolitseda.

Nüüd kaks kuud hiljem kaalun tõsiselt millalgi protseduuri korrata. Võib-olla aasta, võib-olla paari aasta pärast. Igal juhul praegu olen väga rahul ja julgemalt naeratav.
Rohkem naeratusi!

/Kelli Kuldma/