Emakeelepäev mineviku ja tuleviku vahel

14. märts on minu jaoks alati omanud erilist tähendust – sel päeval kulmineerus meie koolis emakeele nädal ning aktiivsemad kirjandushuvilised õpilased said enne koolivaheajale minekut, mis muidugi vähem rõõmu valmistanud, pidulikul aktusel tunnustatud. Põhjus just sel kuupäeval aktust pidada on lihtne – 14. märts on Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev ja meie rahavas tähistab just siis riiklikku Emakeelepäeva! /Toimetas: Veronika Raudsepp Linnupuu/

14. märts on minu jaoks alati omanud erilist tähendust – sel päeval kulmineerus meie koolis emakeele nädal ning aktiivsemad kirjandushuvilised õpilased said enne koolivaheajale minekut, mis muidugi vähem rõõmu valmistanud, pidulikul aktusel tunnustatud. Põhjus just sel kuupäeval aktust pidada on lihtne – 14. märts on Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Emakeelepäeva hakati suurmehe sünnipäeval 1996. aastal kooliõpetaja Meinard Laksi eestvedamisel ning 1999. aastast kuulutati see tähtpäev riiklikuks pühaks.

Kristjan Jaak Petersoni nime kuuldes tunnen ma siiani aukartust. Oma napi elu jooksul – ta sündis 1801. ja suri juba 1822. aastal tuberkuloosi – jõudis ta rohkem, kui keegi teine. Üksnes fakt, et nii noor mees oskas arvestataval tasemel 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt, äratab imetlust. Kristjan Jaagu isa oli pärit Viljandimaalt, Karula vallast, kuid olude sunnil elas ja töötas pere Riias. Pere neljanda lapsena sündis ja kasvas seal üles ka end maarahva laulikuks nimetav Kristjan Jaak. Sügavalt raamatutesse ja kirjandusse armunud inimesena hindas ta enim kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Ajal, mil polnud veel eestikeelset ajalehte, esimest eesti üldlaulupidu, rahvuseepost ega mõistet "Eestimaa", oli valitseva saksakeelse kultuuri- ja hariduse taustal maakeelne luuletuste kirjutamine vägagi eriline nähtus. Veelgi enam väärivad tähelepanu alles 16. aastase poisi sulest pärinevad tõsiseltvõetavad arvamuslood Pärnu praosti Johann Heinrich Rosenplänteri väljaantavas esimeses eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache". Mainimist väärib ka tõik, et noormehe eesti ainestikku sisaldavad täiendused "Finnische Mythologie´le" on mõjutanud Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust. Kristjan Jaak Petersoni laulud "taasavastas" alles 1901. aastal Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman, kuid kirjanikusuuruse ausse tõstmiseks oli vaja nooreestlase Gustav Suitsu autoriteeti, kelle abil avaldati 1922. aastal Petersoni luule ja mõttepäevik.


Helge Maripuu
, Jõgeva Ühisgümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle klassis on õppinud ka tuntud saatejuht Diana Lorents, jagab meiega oma mõtteid emakeelepäevast: "Igale rahvale on emakeel oluline, eriti väikerahvale. See ongi loomulik. Rõõmustab, et koolis on palju lapsi, kelle jaoks eesti keel ja kirjandus on õppeaine nr 1. Hea, et meie rahvas peab endiselt lugu väärtustest – nii kestame kaua (ehk igavesti?), sest rahvas algab keelest ning elab keeles. Emakeelepäeval toimuvad üle vabariigi aktused, koolitunnid, mis on pühendatud meie kaunile keelele, väljasõidud, teatriühiskülastused… Mängib kaunis, sügavaid ja optimistlikke mõtteid tekitav muusika. Head inimesed saavad kokku. Minu juhatatav 5. klass on rääkinud, et kodus süüakse torti ja vaadatakse ühiselt koos perega lapse/ laste tunnistusi. Mina õpetajana viibin traditsiooniliselt Tartu Ülikooli aulas üleriigilise emakeeleolümpiaadi lõppvooru meeleolukal lõpetamisel. Emakeelepäeva tähistamisel. Ja see on võimas. Vägisi lähevad mõtted tehtule. On hea meel, et aasta on taas korda läinud. Et Tartu Ülikooli lõppvooru pääsesime. Samas sunnib see päev tulevikule mõtlema.

Meenub eesti tippkirjanik A. H. Tammsaare oma mõttetarkusega: „Jah, nii on see siinilmas ikka… Ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja.”

Meil, eestlastel, läheb hästi.
Mitmekülgsus annab võimaluse arendada ennast, oma keelt, õppida tundma teiste rahvaste keeli ja kultuure, sest austades teisi, austatakse sind ennastki. Kõige muu hea kõrval – majandusnäitajad, üldise heaolu kasv, tervise edendamine, suurepärased reisimisvõimalused, kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse – on vaja oma keelde aukartusega suhtuda. Seepärast räägitagu igas kodus emakeelt õigesti, juba päris varakult, esimestest sõnadest alates, jätkugu see tegevus lasteaias ja koolis. Samuti peab ülikoolis olema emakeeleõppel kandev roll – emakeelele tuginegu kõigi teiste ainete õpe. Emakeeleoskus avab ukse võõrkeelte õppele, avab akna maailma.

Kõige tähtsam ongi meie endi tahe olla eestlane, väärtustada oma kodu, püha maad ja keelt, mida tuleb õppida ning ise tulemuste eest vastutada. Eesti keel on meie rahvale vajalik, see on eesti identiteedi alusmüür. Olgem emakeelsed, aga mitte umbkeelsed!"


Leena Suits
, kelle tõlkimisel on eestikeelsena ilmunud sellised menukid nagu Mireille Guilano "Prantslannad ei lähe paksuks" ja Philip Gardineri "Salaühingud", arutleb: "Kui me koolis õppisime Kristjan Jaak Petersoni ja kuulsime luuleridu "Kas siis selle maa keel/ laulu tuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?", tundus see mulle ülev. Ja tundub ikka veel. Seda salmikest peaksid minu arvates teadma kõik, kes kunagi eesti kirjanduse tunnis käinud. See on täna, kui me räägime globaliseerumisest ja nn. "pidgin language'i" tekkimisest, olulisem, kui kunagi varem. Eestis on see "pidgin" juba nii levinud – kuulen kõikjal nii vene-, soome kui inglise keelest mugandatud sõnu. Ja hirm tuleb peale… Kuid Kristjan Jaak tõstatas selle küsimuse juba aastal 1818! Vigane õigekeelsus, kiirustava kirjutamise tulemusena kirjavigade rohkus ka tunnustatud väljaannete lehekülgedel ja netilik kõnepruuk levib nagu nakkus. Viimane aeg oleks sellele üle tõsiselt ja konstruktiivselt mõtlema hakata. Mida teeme meie oma keele säilitamiseks?"

Emakeel peab muidugi pidevalt arenema, täienema. Siiski usun ma, et areng ja võõrandumine on kaks erinevat ilmingut. Paraku näitab elu, et peale kooli lõpetamist hakkab emakeel kiirustamisele liiga suurt lõivu maksma. Vähemalt ühel päeval aastas võiks austusest eesti keele ees oma sõnavarale veidi enam tähelepanu pöörata. Head Emakeelepäeva!

 
Toimetas: Veronika Raudsepp Linnupuu