Karmeni lugu: autoavarii rikkus mu elu

Minu nimi on Karmen ja ma olen 20-aastane. Kolm aastat tagasi sattusin ma oma nooruse ja rumaluse tõttu raskesse autoavariisse, mis muutis mu elu tundmatuseni. Kuna olin noor, oli ainsaks mõtteks minu peas, et elus tuleb kõik ära proovida ja seetõttu ma ei kartnud midagi. Alles nüüd saan ma aru ütlusest: „Alles siis saad aru, mis sul oli, kui sa oled selle kaotanud.“

Alguse sai kõik sellest, et oli järjekordne nädalalõpp ja õhtuks olid meil plaanid juba tehtud – pidime sõbranna poole pidu panema minema. Oli oodata pikka ja sündmusterohket õhtut, kuid keegi poleks osanud arvatagi, mis õhtul kõik juhtuda võib. Kui pidu oli täies hoos, siis nii-nimetatud õhtu lauluks kutsusime laulu Inna – Hot ja alati, kui ma seda nüüd kuulma peaksin, meenub mulle see õhtu. Kohati ma jälestan seda laulu. Järsku käis uks ja sisse astus hunnik võõraid nägusid, kellest pooli ma nägin esimest korda oma elus. Tuli välja, et mu sõbranna Liis oli külla kutsunud oma poisi ja ta sõbrad, ilma sellest kellelegi rääkimata. Ent keegi meist ei tahtnud pidu rikkuda, seega lubasime võõrastel jääda. Mäletan veel, et ühel neist oli käes suur kilekott, mis oli täis alkohoolseid jooke. Pidu jätkus ja me kõik olime väga purjus. Poistel tuli mõte minna autoga sõitma, ja nad kutsusid minu ja Liisi kaasa. Mu sõbranna oli sellele täielikult vastu ja ütles ära, kuid mina nõustusin. Liis kutsus veel mu nurga taha rääkima ja ma mäletan kõiki ta sõnu, nagu see oleks toimunud eile. Ta palus mind, et ma ei istuks sinna autosse. Kõige selgemalt on meeles lause: „Sa ei jõua koju tagasi.“ Vaatamata kõigele, ei õnnestunud tal mind minu jäärapäisuse juures ümber veenda ning Liis tuli minu pärast kaasa. Autojuht oli samuti väga purjus ja sõitis kiirusega 140, turvavööd olid meil kõigil kinnitamata. Mina ja mu sõbranna istusime taga. Sellises olekus ei jätkunud aga sõitu kauaks, vängerdasime ühest teeservast teise, peagi saabus ka saatuslik hetk...

Mulle meenuvad üksikud ja segased hetked. Helistasin oma parimale sõbrannale ja rääkisin juhtunust. Seejärel, mul ei ole aimugi, kuidas olin ma autost väljas ja liikusin ringi. Ma olin šokiseisundis ja ma ei tundnud midagi. Vaatasin ringi ja märkasin oma sõbrannat auto ääres pikali, verd välja kõhimas. Hiljem kuulsin politseilt, et auto oli kallaku peal ja mu sõbrannal vedas, et auto talle peale ei vajunud. Siis panin tähele, et mu vasak käsi oli oma pesast väljas, ja üritasin kätt toetada. Mu teksad olid lõhki ja verd oli märgata igalt poolt. Rohkem ma ei mäleta. Politsei rääkis veel, et tunnistajate sõnul olin ma üritanud ringi kõndida ja kukkusin kokku. Kiirabi saabudes palusin ma medõdedelt vett, aga mulle ei antud. Nad vastasid, et enne operatsiooni ei tohi juua. Siis tuli veel politsei ja pani mu puhuma.

Üles ärkasin ma haiglas, oli keskpäev ja ma olin intensiivravi osakonnas. Ma polnud kõigest juhtunust veel päris täpselt aru saanud, seda oli raske mõista. Mu silmad täitusid pisaratega ja peagi tuli mu juurde medõde, kes juhtunust rääkis. Ma arvasin alati, et mina nii rumal ei oleks, et purjus juhi autosse istuksin, ega iialgi sellisesse olukorda ei satuks. Siin ma nüüd olin.. Kuu aega pidin liikumatult haiglavoodis lamama, mul oli 1. ja 3. selgroolüli murd, roided katki ja mõni roie oli kopsus, puus liigesest väljas, rangluu murd ja käsi liigesest väljas. Järgnevad pool aastat olin ma kodus lamav haige, istuda ei lubatud, aga hakkasin käima taastusravis ja õppisin uuesti kõndima. Seda kõike oli piisavalt palju minu elu rikkumiseks. Ma arvan, et pikk protsess õnnetusest terveks saamiseni oli vajalik, et mul oleks mõtlemiseks ja elust arusaamiseks aega. Minust veel halvemini läks aga minu sõbrannal, kes pole tänaseni avariist taastunud. Olen püüdnud temaga suhelda, aga ta ei taha minuga enam tegemist teha ja ma mõistan tema otsust. Ma ei süüdista juhtunus autojuhti, sest me teeme elus kõik oma valikud ise, mind ei sunnitud mitte millekski ja see oli mu vaba tahe. Paraku jään ma ennast elu lõpuni süüdistama selles kohutavas õnnetuses, mis rikkus nii minu kui ka minu sõbranna elu. 

Tänaseks olen ma leppinud, et ma ei saa iialgi oma head tervist tagasi. Ei möödu päevagi, mil ma juhtunule ei mõtleks. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad, ent minu puhul see nii ei ole. See sündmus jääb alati minuga, ma ei saa seda lihtsalt ära unustada, ükskõik kui palju ma ka ei üritaks. Ma loodan, et minu lugu on õpetuseks kõigile, sest sellist saatust ei sooviks ma isegi oma vihavaenlasele mitte.

Buduaarile Karmenilt

PS! Kui sul on oma õpetlik või huvitav lugu rääkida, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot kätte.