Reklaam sulgub sekundi pärast

Meri põlvini – alati!

Kuidas elada nii, et igas päevas oleks midagi positiivset ja helget? Ebardlik tähtsusejärjekord lükkab perifeeriasse vinduma mõnedki olulised elu aspektid. Aga kaua see üks korras asi ikka rõõmu pakub, kui kõik muu selle ümber mädaneb? Kuidas niimoodi saakski õnnelik olla? Mida peaks tähtsustama, et olla täisväärtuslik ja õnnelik?
/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/
Kuidas elada nii, et igas päevas oleks midagi positiivset ja helget? Lihtsalt seadke prioriteedid õigesse järjekorda ja nautige elu tema mitmekesisuses! Töösse või lõbutsemisse sukeldudes kipume unustama olulist: oma lähedasi, ja mis kõige hullem - ennast. Kõike, mis peaks selle muutuva ja ajutise ülesande kõrval konstantselt paigas olema. Ebardlik tähtsusejärjekord lükkab perifeeriasse vinduma mõnedki olulised elu aspektid. Aga kaua see üks korras asi ikka rõõmu pakub, kui kõik muu selle ümber mädaneb? Lõpuks nakatab kõrvalejäänud asjade seas leviv mädanik neidki alasid, mida seni liigselt tähtsustati. Töö hakkab kannatama, kui tervis on halb. Isiksus kaob asjade taha ning lähedaseimaks osutub ühel hetkel nõustaja. Kuidas niimoodi saakski õnnelik olla? Mida peaks tähtsustama, et olla täisväärtuslik ja õnnelik?

{image id=386236 align="right"}Kõik saab alguse iseendast!
Terve ja rahulolev isiksus suudab teha ja anda palju rohkem, kui katkine ja ületöötanud. Enda heaks võib teha väikseid asju. Nautida hommikukohvi. Lugeda. Õppida. Lapse kombel endale peegli ees nägusid teha. Erinevaid asju selga proovida. Mäkke ronida. Ujuda. Vannis liguneda. Lihtsalt puhata ja mediteerida. Vaadata kaminatuld ja lasta peal tühjaks valguda. Magada. Tantsida. Nutta ja naerda. End ehtida. Võimelda. Üles tuunida ja peole minna. Mis kellelegi mõjub ja õnneliku õhkkonna loob – on lubatud!

Õnnetu olek ei jää peitu ja on nakkav. Nagu aevastused ja naer. Seega, et elada õnnelikus, rõõmsas ja lõbusas keskkonnas tuleb alustada sellest, et ise selline olla. Selline ideaalne inimene ideaalses keskkonnas on suurema tõenäosusega ka tervem. „Lihtne!“, nagu ütleks Harju Loogilisena tuntud Manivalde „Maleva“ filmist.

Me vajame enda kõrvale lähedasi!
Vahel on esikohal mees. Siis jällegi lapsed. Teinekord vanemad või õed-vennad-sõbrad. Vahet pole. Nad on lähedased. Peale iseenda on just nemad, keda vajate ja kes teid vajavad. Kord vähem, kord rohkem. Aeg-ajalt korraga ja enamasti korda mööda. Selleks, et saada, tuleb vastu anda. {image id=386233 align="left"}

Väikeste laste emad peavad mõnda aega oma elust keskenduma lastele. Mõnikord võib see lõppeda sügava depressiooni ja mehest võõrandumisega. Hea on, kui laps tuleb paari juurde siis, kui ollakse valmis nägema seda ilusat ja hella, mis sinus kasvama hakkab, kui sa lapsevanemaks saad. See on tegelikult niivõrd lühike aeg, kui nad meid tingimusteta vajavad. Ja – väike saladus – meie vajame neid rohkemgi, kui nemad meid...

Sõpradega on keerulisem lugu. Tõstkem käsi, kellel on alles ja sama intensiivsed sõbrasuhted kõikide oma sõimerühma-aegsete liivakastikaaslastega?! Või ülikooliaegsete semudega? Inimesed kipuvad muutuma ja kolima. Aeg-ajalt ei tunne süvenenumalt kuulates oma pereliikmeidki ära, mis siis sõpradestki rääkida. Siiski, just sellel ajahetkel, milles elad praegu, on millegipärast sinu ümber just see seltskond. Järelikult on olemas lähedus, toetus ja hoolimine. Seda tuleb väärtustada.

Töö on vaid vahend!
Töö peaks olema selline, mis pakub palga kõrval midagi ka emotsionaalselt ning eneseteostuslikult. Keskmine eestlane töötab ametlikult umbes-täpselt 40 tundi nädalas. Mõni teeb ületööd. Teine elabki vaid tööle. Jama küll, kui sulle antud aeg kulub enesevägistamisele. Veelgi hullem, kui kogunenud frustratsioon elatakse kõrvaliste inimeste peal välja. {image id=386228 align="right"}Kunagi pole hilja ümber õppida ja teha seda, mis meeldib. Kasvõi siis, kui lapsed juba iseseisvad on ja sinust ei sõltu. Ka siis pole hilja, sest vanusenumbreid vaadates on pensionini ikka veel kümneid aastaid. Milleks siis kogu see aeg piinelda? Ka raugad on leidnud endas südikust ülikooli minna. Nelja-, viiekümnendates aastates inimene on keskmist eluiga arvestades ikka väga noor veel. Riikki on seda märganud ja tähtsustab elukestvat õpet üha enam.

Õnn ei ole rahas, õnn on rahulolus!

Oskuses rahulduda meile antud võimalustega ning näha neis potentsiaali edasi arenemiseks. Inimeste vajadused on erinevad - mõni suudab end ette kujutada vaid tippdisainerite hirmkallil sohval, teine rõõmustab memme kootud kaltsuvaiba üle.

Siiski on vaesus, võlad, laenud, inflatsioon ja muud sellised märksõnad meie igapäevasteks saatjateks. Paraku teeb vaatamata optimismile, toredatele lähedastele ja eneseväärtustamisele kurvaks, kui ammu enne palgapäeva on rahakott ja plastikkaardikesed end ammendanud. Raha on selline asi, et mida rohkem teda on, seda rohkem teda kipub kuluma. Kohustusi ja soove tuleb juurde. Hirmutav tunduks ju minna tagasi aegadesse, mil terve kuu eelarve moodustas praeguse telefoniarve. Samas ka telefonita on võimalik elada. Ehkki selline olemine tundub ülikommunikeerunud ajastul absurdne ja sandistav.

Hea on meeles pidada, et asjad on kõigest asjad.
Neid saab alati hiljem muretseda. (Kui selleks ajaks vajadus ja soovid otsa pole lõppenud muidugi...) Meie ise ja meie lähedased on need, mida osta ja garantiiremonti viia ei saa. Kuigi terve maailm paistab selle kallal usinasti töötavat. Millegipärast on kahtlane, et väline sarnasus ja imitatsioon ilusast, noorest ja tervest inimesest võrdub originaaliga, kuid sellegi poolest - loota ju võib... Seega muretseme, kust saada raha, et korrigeerida näole tekkinud murekortse, osta asju, mis paari kuuga moest läinud... See ring on lõputu, kui seda kord alustada. Seega – vahel on parem, kui raha on täpselt parasjagu. Siis ta kulub vaid vajaliku peale.

Kui just ülireligioosse maiseid hüvesid eirava sekti liikmeks ei hakka, mängib eneseteostusest tulev teatud võim ja rahulolu ning rahast tulenev ühiskondlik positsioonitaju siiski väga suurt rolli. Lihtsalt oluline on jälgida, et see roll ei kasvaks üle mõistuse.

Asju perspektiivi seades omandavad nad hoopis teise värvingu - see, mis hetk tagasi ahastama pani, ei pruugi teise nurga alt lähenedes absoluutselt probleemne ollagi. Ärge raisake energiat ja aega mõttetute tuuleveskite peale! Elu on just nii raske, kui koormavaks keegi selle enda jaoks mõtleb. Seadke pingereas esikohale rõõmu, hoolivuse, läheduse, sõpruse, kvaliteetaja iseendaga, tervise ning meri ongi alati põlvini!
 
Veronika Raudsepp Linnupuu