Monika: pikad jalad rikkusid mu elu

Öeldakse, et pikad jalad, pikad juuksed ja pikk kael kaunistavad naist. Mul on need kolm komponenti ja lisaks piisavalt kena näolapp alati olnud, aga see kõik on mind pigem õnnetuks teinud. Põhjuseks on minu pikkus- nimelt olen 184cm pikk. Ma ei teagi, kust minu pikkus pärit on, sest vanemad on mul mõlemad alla 180cm ja ka minu teised pereliikmed on normaalpikkuses. Igatahes mina olen sellisena välja kukkunud.

Inimesed küsivad, et kas olen modell ja kui kuulevad, et ma ei ole modell, siis ütlevad, et peaksin kindlasti modelliks hakkama. Seda soovitust kuuldes on mul alati paha tunne, justkui kui oled pikk, siis on sul 2 võimalust- hakka modelliks või  hakka korvpalli mängima.
Olen 23, mõlema asjaga alustada on vist natuke hilja ja kooli ajal stressasin oma võimalused maha. Pealegi pole ma kuigi sportlik ja ma arvan, et tõsise modellikarjääri jaoks on minu pikkus liiga suur, kõik Heidi Klumid ja Adriana Limad on sinna 175 kanti.

Pikkus on kogu aeg olnud minu häbiasjaks, olin juba lasteaias kõige pikem- siis olin lisaks sellele ka natuke paks, nii et olen alati kõikide jaoks olnud Suur-Monika. Selle nime sain lasteaias, kus oli kaks samanimelist tüdrukut, teine Väike-Moonika oli küll kahe o-tähega, aga ta oli võrreldes minuga nii palju väiksem, et ei tekkinud kahtlustki, millised hüüdnimed meile sobiks. Isegi kasvataja kutsus meid nii. Saatuse iroonia viis mind sama tüdrukuga ka ühte kooliklassi, kuhu iseenesest mõistetavalt kandus kaasa ka minu hüüdnimi.

Vähe sellest, et kooli ajal ei olnud mul pikkusest tingituna ühtegi poissi ja olin enamus oma klassi poistest pikem. Ma lõpetasin kooli klassis vist ainukesena süütult. Nüüd pole ma loomulikult enam süütu, aga see mulle sobivate meeste puudus on mind saatnud siiani- ometigi, nagu ma enne ütlesin, olen ma pigem ilus kui kole naine ja mehed tulevad minuga vestlema ja suhet arendama. Asi on minus, ma ei taha olla suur naine, ma tahan, et mees võtaks mind kaissu ja oleks minust suurem. Minu viga on see, et mu teele ei satu ühtegi minust pikemat meest, kes mulle meeldiks.
Samas on minusse armunud mitu minust lühemat meest, kes võiks olla toredaks kaaslaseks, aga ma lihtsalt ei suuda nende pikkusega leppida. Te ütlete, et küll ma leian selle õige- ka mina arvan nii. Ma lihtsalt ei taha enam elada sellisena, ebardlikult ja ebanaiselikult pikana. Mõnikord olen sattunud vaatama seda Kanal11 saadet, kus õpetatakse naisi leppima oma kehaga ja armastama end sellisena nagu nad on. Kahjuks ei suuda ma sealt mitte midagi õppida, sest üks asi on olla paks, teine asi on olla koljat-naine. Kui paksule ei meeldi olla paks, siis ta saab kaalust alla võtta. Aga mida saan teha mina? Ma kannan nr 42 kingi ja ma ei saa kunagi kontsasid alla panna. Kui vaatan armastusfilme, siis tuleb mul nutt silma- mulle ei ole keegi kunagi öelnud „ baby” või „ bunny”, sest kõik armsad hüüdnimed sobivad vaid väikestele naistele. 

Ma tean, et ma pole ainus selline, ei Eestis ega mujal maailmas, aga see mind ei rahusta. Ma tean, et ma ei saa midagi muuta, aga ikkagi vaevab mind küsimus, miks mina ei võiks olla samasugune nagu teised, ka mina tahan olla keskmine ja normaalne. Kunagi käisin psühholoogi juures, nagu näete, ei ole see mu ellu leevendust toonud. Aeg-ajalt nutan nüüd isegi rohkem, sest psühholoog suutis need haavad veel rohkem lahti kiskuda. 

Ma ei kirjutanud Buduaari mitte selleks, et mingit kaastunnet äratada. Hoopis selleks, et leida teisi omasuguseid ja saada teada, kuidas ja kas on nemad suutnud oma pikkusega leppida. Isegi kui oled modell või korvpallur ja rakendad oma pikkust maksimaalselt, kas sind ei häiri see, et sa oled oma keskmiselt 15cm lühemate sõbrannade kõrval nagu võõrkeha?


Buduaarile Monikalt


Sul on oma mure või mõte, mida tahad teistega jagada? Kirjuta [email protected]