Mrs kirjutab: Kuniks ma veel noor ja hulljulge olen…

22 kommentaari

Kõik need  ihatud teod ja unistatud seiklused, mis noorena tegemata jäävad, hakkavad piinama elu lõpuni. Just seetõttu  peaks igaüks noorena kõik oma seiklused ära tegema. Üks neiu meie seast pakkis kotid ja sõitis Austraaliasse. Tema reisist kaugele maale saad lugeda nüüdsest Buduaarist.

Kõik need  ihatud teod ja unistatud seiklused, mis noorena tegemata jäävad, hakkavad piinama. Just seetõttu peaks igaüks noorena kõik oma seiklused ära tegema. Üks neiu meie seast pakkis kotid ja sõitis Austraaliasse. Tema reisist kaugele maale saad lugeda nüüdsest Buduaarist.

“We are all visitors to this time, this place. We are just passing through. Our purpose here is to observe, to learn, to grow, to love… and then we return home.” – austraallaste vanasõna.

Tänavu juulis sain ootamatu kõne põhikooliaegselt klassiõelt.
“Hei! Kuidas läheb? Räägi, mis plaanid sul nüüd pärast keskkooli on?”
“Oi, tsau! Tead, ma olen täielikult ummikus. Mõtlesin rahvusvaheliste suhete kasuks mõnes eraülikoolis ja siis kultuuriteaduse õpinguid Tallinna Ülikoolis. Ja Tartusse sain ajalukku sisse! Aga elamispinda ei ole veel ja raha ka nagu ei ole..”
“Mul seis sama nigel ja sellepärast on mul sulle üks pakkumine. Lähme aastaks Austraaliasse! Nii palju noori läheb praegu ja saaks maailma näha ja niisama puhata. Ei pea ju kohe uisapäisa valitud eriala õppima tormama. Mis sa ütled, lähme?”

Lubasin sõbranna plaani üle järele mõelda ja talle siis tagasi helistada. Okei, enesestmõistetavalt ei võtnud ma kogu seda hullumeelset ideed tõsiselt. Ma ei ole selline, kes lihtsalt pakib asjad, ütleb kõigile aidaa ja lendab kaks kätt taskus teisele mandrile. Pealegi, on mul ju hr. Testosteroon ja kui kaua ma olen oodanud, et temaga omaette elu alustada. Ja kolm pisikest õde, kellest ma ei suudaks eales nii kaua eemal olla. Jääb ära. Lähen ülikooli, üürin korteri, lähen tööle, abiellun, saan lapse ja kõigi valemite kohaselt ka õnnelikuks.
 
Nii mõtlesin täpselt kolm kuud tagasi. Hetkel istun veel viimaseid tunde kodus ja vaatan aknast, kuidas oktoobrituul puudelt lehti küljest meelitab. Ma siiski helistasin järgmisel päeval tollele sõbrannale tagasi ja ütlesin, et olen nõus temaga Austraaliasse lendama. Need kolm kuud on möödunud viisa ankeete täites, lende broneerides, kümnetelt asjatundjatelt nõu pärides, kortereid ning hostele uurides ja broneerides, krediit- ja rahvusvahelisi noortekaarte taotledes, parimat reisikindlustuse paketti valides, mitmete Austraalias viibivate ja peagi sinna lendavate eestlastega suheldes, sealset töökohta otsides ja igat Eesti ilma ja inimest nautides.

Närvid on pingul ning enim närib hinge asjaolu, kas üldse Londonis lennule jõuame, sest kui augustis lennu broneerisime, nõustusime sinisilmselt kõikide lennufirma tingimustega ning valisime pahaaimamatult paketi, kus lendude vahed vaid kolmetunnised. Septembri alguses märkasime, et Londoni lennujaama on muudetud ja meie probleemiks on 3 tunniga Gatwickist Heathrowsse jõuda. Kilometraaž, milleks on kõigest 45 miili (75km) varjab endas probleemi, sest tegemist on Londoni tipptunniga ning tunniajalisest sõidust on siinkohal asi väga kaugel. Vaieldud sai nii lennufirma ja interneti broneeringufirmaga, kuid kes kunagi pidanud sellised sõnelusi pidama, teab hästi, et iga allikas räägib eri juttu ning kokkuvõttes jääb süüdlaseks siiski sinu enda naiivsus. Niisiis on tänaseks lennujaama kaardid selgeks õpitud ja londonlastega diskuteeritud. Siinkohal tänan ka siiralt üht buduaaritari, tänu kellele on minu Heathrow lennule jõudmine tunduvalt tõenäolisem.
 
Kuid miks ma siiski otsustasin jätta nii mitmeks kuuks hüvasti oma pere, sõprade, kohukeste ja musta leivaga? Sest ma teadsin, et olen just praegu ohtlikult julge, liigselt optimistlik ja hirmutavalt kartmatu. Ja iga aastaga muutun aina rohkem stabiilsuse, kodususe ja kindlustunde otsijaks. Öeldes “jah” Austraaliale ning tehes lennupiletite ja viisa eest ülekande, ütlesin “jah” seiklusele, millesarnast ei pruugi minu elus enam iialgi tulla. Ma vastasin jaatavalt pakkumisele, kas tahan nautida oma noorust, saada unustamatuid elamusi, kuhjaga vajalikke kogemusi ja õppida väärtustama oma kodumaad, sõpru, pere ja armastust. Elu on lühike ja see möödub märkamatult kiiresti, kui on tekkinud rutiinne ja rahuldust pakkuv elurütm. Mina otsustasin lasta kaheksal kuul mööduda sellest rütmist veel kiiremini, kuid loodetavasti värvikirevamalt kui minu senised vähesed eluaastad kokku.

 

Mõtetes Teiega,
buduaaritar Mrs.