Uskuda, uskuda, uskuda…

Olen emotsioonikütt. Nii nagu ahelsuitsetaja tõstab hulgilaos käies ostukärru ploki sigarette, et kodused varud otsa ei lõpeks, püüan mina oma tundevarulad kogu aeg pilgeni täis hoida.

Olen emotsioonikütt. Nii nagu ahelsuitsetaja tõstab hulgilaos käies ostukärru ploki sigarette, et kodused varud otsa ei lõpeks, püüan mina oma tundevarulad kogu aeg pilgeni täis hoida.

Üha raskem on aga leida kohti ja tegevusi, mis ülevalt head olemist ja enesetunnet pakuks. Kuna minu sõbranna on parasjagu kultuuri otsinguil, siis ühildasime oma teekonnad ja põgenesime kauaoodatud kuumade suveilmade eest jahedate kirikuseinte vahele keskpäevasele palvusele. Läksin uurima, kas jumalalähedust tänapäeval eksisteerib ja kas inimesed üldse enam millessegi usuvad.

Mäletan lapsepõlvest põgusaid kirikus käimisi ja et juba uksest sisse astudes läks olemine kergeks, justkui selle katuse all ei pääseks ükski mure minuni. Nüüd aga, hunnik aastaid hiljem, olid asjalood vastupidi. Esimese emotsioonina tundsin teatavat silmakirjalikkust, sest ma ei julgeks küll käsi piiblil vanduda, et olen religioosne. Arvan, et minu kohta võib pigem öelda spirituaalne… Ja oma spirituaalse hingega tundsin end Jaani kiriku puupingil peaaegu liikumatult keskpäevast palvust kuulates riigireeturi ja massimõrvari ristsugutisena. Peas vasardas mõte, kas see minust lugupidamatu ei ole, et eksinud lambukesena olen osa saamas millestki, mis paljude inimeste jaoks on pühamast püham.

Kui avastasin, et oleme peale kirikuõpetaja pühakojas ainsad hingelised, hakkasin kohe pabistama, ega palvus nii üldse ära jää. Nagu trenn jääb ära, kui piisavat arvu aeroobikuid saalis ei ole.

Sõbranna muigas seepeale, et vaevalt see rahvale mõeldud vaatemäng on, pigem ikka jumalale. Olles mõttes kirikust meelelahutusasutuse teinud ja kirikuõpetajasse kui ettekandjasse suhtunud, kellel on tööd vaid siis, kui maja rahvast täis, tundsin häbi. Üllatavalt raske on oma suhtumist ja eelarvamusi ukse taha jätta. Meeles pidada, et on kohti, kuhu maailma kaasa ei võeta.

Tagasi lõõmava päikse kätte astudes ja telefoni uuesti sisse lülitades vahetasime esimesed muljed. Sain kaasa noogutada tõdemusele, et tänapäeval on äärmiselt raske uskuda, sest tundub, et keegi teine ei usu. Olen endaski veidi pettunud, et suudan südamekerguse leida kangapoes kuldniitidega kaunistatud roosat kostüümiriiet nähes, selle asemel et tunda kergust pühaduses. Olen mures, et õndsus peitub pigem Catwalki kohviku marja-puruvormis kui armulauasakramendis.

Ühtpidi ei saa inimestele pahaks panna, et kirikusaalid on sageli tühjad. Tänapäeva maailmas on ohtlik leida usk ja pidepunkt väljaspool iseennast, sest nii mõnigi uudne pühakoda on oma uksed esimeste aastate hiilgusele vaatamata nüüdseks kinni pannud, seda ümbritsev aed on heina kasvanud ja kohas, kus alati keegi või miski sind avasüli ootama peaks, valitseb mahajäetus. Uskuda teise inimesse ja siduda oma tasakaal tema külge, nagu keerdub ronitaim ümber toe, on lausa hukatuslik, sest iial ei tea, millal see tugi ära tõmmatakse või kas raskused ei taba meid just siis, kui kriisikontakt on väljaspool levi teeninduspiirkonda.

Võib-olla ongi nii, et religioon on meie elust kadunud. Et kõik pühad, mis algselt on olnud kirikupühad, on nüüd uue usundi – tarbimise – päralt. Uskumisega on aga hoopis keerulisemad lood. Enamik inimesi tahab millessegi uskuda, ent vähesed on leidnud midagi nii püsivat, et sellest on lihtne kinni hoida nii heas kui halvas. Midagi jumalasarnast – müstilist ja silmale nähtamatut, mille olemasolu ei ole võimalik teaduse nippidega tõestada. Midagi sellist, mida saavad tunda ainult need väljavalitud, kes on piisavalt suure südamega.

Vannun endale kerge hingevärinaga, et mina usun armastusse. Usun, sest armastust on ju vähemalt sama palju erinevaid sorte kui maiustusi kommipoes ja elus on alati armastust. Nii leidsin ülevaimad emotsioonid selleks nädalaks hoopis kõrvetavas õhtupäikses väikevennaga jalgpalli mängides ning oma kallite lähedaste ja ristitütrega terrassil grillides. Armastus lähedaste vastu on killuke õndsust igas päevas – see on mootor, mis aitab igal hommikul uue jõuga edasi minna ja igal õhtul lülitab meid maailmast välja, lastes kõikidel muredel me õlgadelt kukkuda ning kaugustesse voolata.