Sille lugu: mind ahistasid praktikal kaks meest

45 kommentaari
Sille lugu: mind ahistasid praktikal kaks meest

Olen praegu 23-aastane ja mul on nii mõnigi rääkimata lugu, kuid kõige meeldejäävam ja ilmselgelt ka kõige õpetlikum nendest juhtus minuga, kui ma olin 18-aastane. See lugu räägib sellest, kuidas ma pidin viis nädalat kannatama igapäevast ahistamist kahe mehe poolt, kes olid minust 10 aastat vanemad.

Olen praegu 23-aastane ja mul on nii mõnigi rääkimata lugu, kuid kõige meeldejäävam ja ilmselgelt ka kõige õpetlikum nendest juhtus minuga, kui ma olin 18-aastane. See lugu räägib sellest, kuidas ma pidin viis nädalat kannatama igapäevast ahistamist kahe mehe poolt, kes olid minust 10 aastat vanemad.

Ma õppisin kutsekoolis kokaks ja esimese kursuse lõpus tuli minna esimesele ettevõttepraktikale. Mind suunati väga tuntud söögikohta, mille nime ma selle koha maine kahjustamise tõttu ei avaldaks. Mind võttis vastu peakokk, kes tutvustas mulle kööki ja rääkis, kuidas asjad toimivad. Mind tutvustati ka restorani ja pubi personalile, kes kõik mind lahkelt vastu võtsid. Kuna see koht asus mu kodulinnast kaugemal, siis olin sunnitud esmaspäevast reedeni seal ööbima. Majas olid eraldi töötajate eluruumid ja ma sain toa, mida jagasin teise tüdrukuga. Siiski selle tüdrukuga ma väga palju kokku ei puutunud, kuna ta oli öises vahetuses administraator. Esimesed paar päeva olid toredad. Paljud teenindajad ja baarman ööbisid samuti majas ja kuna neil olid kogu hoone võtmed, siis me käisime bowlingut mängimas ja veetsime lihtsalt koos aega. Üksteisega tuttavaks saamise käigus räägitakse paljudestki asjadest ja selle käigus lobisesin välja, et ma olin aasta aega suhtes 26-aastase mehega. See oli meessoo esindajatele nagu mingi stardipauk, peale mida mind enam rahule ei jäetud.

Kõik algas ühel hommikul, kui ma tööle läksin. Baarman Marko oli jõudnud juba peakokale Erkole rääkida minu suhtest vanema mehega. Tuletan meelde, et ma olin siis väga noor. Marko ja Erko ei saanud jätta minult küsimata, et mismoodi minusugune noor tüdruk endast nii palju vanema mehega koos on olnud. Ma isegi ei suuda hetkel meenutada, mida ma selle peale võisin vastata.

Päev möödus rahulikult. Ma lõpetasin töö kella kuue ajal ja siis tuli Erko minu juurde ning küsis, mida ma edasi teen. Ma ütlesin, et ma ei tea. Ta pakkus välja, et võiksime kokku saada ja linna minna. Ma olin nõus, sest see ei tundunud minu jaoks üldsegi imelik. Ta tuli õhtul majja ja võttis mind peale. Sõitsime linna ja siis hakkasid tulema komplimendid minu suunas – et ma olen ilus jne. Võtsin neid tõesti nagu komplimente ja ei aimanud midagi halba. Tegime kuskil vaikses metsaääres peatuse, läksin autost välja ja Erko tuli mu selja taha ning võttis mul ümbert kinni. Ma lihtsalt tardusin ja ei osanud mitte midagi teha. Kuidagi sain ennast vabaks ja lihtsalt naeratasin selle peale. Võimalik, et me seisime seal kõigest kaks minutit või isegi vähem, aga minu jaoks oli kogu õhkkond nii ebamugav, et ma tahtsin ainult lahkuda. Istusime tagasi autosse ja terve tee ma ei suutnud öelda mitte ühtegi sõna. Kui majja tagasi jõudsin läksin kohe oma tuppa ja magama.

Järgmisel päeval tööl läks ainult hullemaks. Erko palus mul laoruumist midagi tuua ja natukese aja pärast tuli ise ka mulle järele. Ta sulges enda järelt ukse ja ma ilmselt sellel hetkel karjusin enda peas “Appi!”, sest ma teadsin, mida see tähendab. Ta tuli mulle hästi lähedale ja üritas mind suudelda. Tal õnnestuski mind suudelda, kuid ma ei suudelnud teda vastu, vaid lihtsalt läksin minema.
Ka Marko oli aktiviseerunud ja näppis pidevalt mu tagumikku. Käperdamine ja seksuaalsete märkuste tegemine kahe mehe poolt toimus terve päeva ja ma ei suutnud midagi neile vastu öelda, kuna see oli minu esimene ettevõttepraktika ja ma kartsin, et ma ei saa head tagasisidet, kui tüli hakkan norima. Ühel hommikul istusime teenindajatüdrukutega laua taga ja rääkisime inimestest, kes seal töötasid. Muidugi ei jäänud rääkimata Erkost, kelle kohta ma sain teada, et ta on abielus ja kahe lapse isa. See oli minu jaoks eriti ehmatav. Kuid siiski, asjad läksid veel kaugemale, kui ma oskasin oodata.

Erko hakkas mulle igal õhtul helistama, et ma temaga kokku saaksin ja ma ei teagi miks, aga ma sain temaga kokku. Ta lihtsalt surus mind kogu aeg igale poole, et mind suudelda. Ma puiklesin vastu ja selle peale küsis ta, et kas mulle ei meeldigi see? See lause oli minu jaoks nii vastik, et ma tahtsin koheselt minema joosta, aga siiski ma seda ei teinud.
Samal ajal elasin Markoga kõrvuti tubades ja ühel õhtul ta koputas mu uksele, et mind bowlingut kutsuda mängima. Ma läksin, jõime ka paar õlut ja peale seda läksime filmi vaatama. Filmi vaatamise ajaks olime jäänud kahekesi. Istusime diivani peal ja ta lihtsalt tuli mulle peale ning hakkas mind suudlema. Ma puiklesin talle väga tugevalt vastu, aga kuna ta oli joonud, siis teda ilmselgelt ei huvitanud. Ta võttis mu käe ja pani selle endale püksi. Ma isegi ei liigutanud oma kätt ja ütlesin talle, et: “Ma ei saa!”. Selle peale ta lasi mind lahti ja ma läksin oma tuppa. Järgmine päev oli nii ebamugav, et ma ei tahtnud üldse tööl olla. Siiski ebamugavust tundsin ilmselt ainult mina, kuna mõlema mehe poolne ahistamine läks ainult hullemaks. Tuttavad helistasid mulle tihti ja ma läksin nurga taha telefoniga rääkima, mille peale Erko tuli iga kord mulle järele ja üritas ümbert kinni võtta ja suudelda. Ta suudles pidevalt mu kaela ja ma lihtsalt pidin telefonikõned katkestama, kuna ma ei suutnud midagi öelda.
Marko see-eest käperdas mind baarileti taga iga kord, kui me kahekesti jäime. Minu jaoks olidki need kõige õudsemad hetked, kui ma olin kummagagi neist sunnitud kahekesi jääma. Ükskord sai mul aku tühjaks ja ma läksin tuppa telefonilaadijat tooma. Erko muidugi tuli mulle järele. Ma olin jõudnud juba oma tuppa, kui ta uksest sisse astus ja küsis, et kas tulen ka koos temaga pesema. Ma vastasin loomulikult Ei. Siis pakkus ta välja, et oleks tore üksteist pesta. Ma lihtsalt ei öelnudki selle peale midagi ja üritasin uksel temast mööduda, kui ta jälle minust kinni haaras ja mind suudles. Ma lükkasin ta ära ja läksin tagasi tööle.

Nädalavahetused olid minu jaoks päästvad, kuna sain minna koju, kõigest sellest eemale. Rääkisin ka oma sõbrannadele sellest ja nende meelest polnud see normaalne. Igatahes – lõpuks saabus viimane nädal. Siis sain ma teada, et praktika lõpetamiseks vajalikud tunnid olid mul täis saanud juba nädala eest ja mind lihtsalt hoiti seal. Läksin siis Erko juurde, et pabereid  korda ajada ja oh imet!, ta oli mu praktikapaberid “ära kaotanud”. Lubas need leidmise korral Tartusse saata.

Viimane praktikapäev oli minu jaoks nii vabastav, et ma lihtsalt jooksin sealt minema. Jõudsin tagasi kooli ja mu praktikapabereid polnud keegi ikka veel sinna saatnud. Lõpuks ütles kursusejuhataja, et Erko oli talle kirjutanud. Kirjas lubas ta mu paberid ise Tartu tuua teatud kuupäevaks. Samas oli ta pakkunud ennast meie kutsekooli tunde andma – nimelt garneerimist õpetama ja seda just esimese kursuse kokkadele. Mu peas käis läbi mõte, et “Oh ei, ta teeb seda ainult selleks, et mind näha.” Meie koolijuhtkond oli muidugi nõus laskma tal neid tunde andma. Ma kartsin seda esimest tundi nagu tuld. Lõpuks ta tuli, andis mu paberid, andis meile tunni ära ja peale tundi palus, et ma jääksin korraks veel teda ootama. Ootasin! Ta kutsus mind klassi tagasi ja küsis, et kas ma oleksin huvitatud temaga vahepeal kokkusaamisest. Ma ütlesin talle, et tean ta naisest ja lastest ja ei usu, et sellest huvitatud oleksin. Selle peale ütles ta, et kui keegi ei tea, siis ei saa see mingitmoodi halba teha. Ma ei tahtnud seda enam kuulata ja läksin minema. Ta jätkas mulle helistamist iga päev, kui ta Tartus oli. Ma lihtsalt valetasin talle igasuguseid asju, mis pähe tuli. Küll, et olen autokoolis või siis sõbranna juures.

Samal ajal ei jätnud ka Marko mulle helistamist. Need helistamised kestsid…ma julgen väita, et rohkem kui neli kuud. Hetkel ma ei suhtle kummagagi neist ja ei ole plaanis ka. Ma ei suuda seda sõnades isegi mitte kirja panna, milline pingutus see minu jaoks oli igat päeva lihtsalt üle elada ja seda kõike kannatada. Praegu mõtlen, et oleksin võinud kõik kohe pikalt saata ja sealt ära tulla, kuid ma olin noor ja ei osanud sellistele asjadele reageerida nii nagu oleksin pidanud. Ma tean ka teisi samasuguseid lugusid, mis on juhtunud tüdrukutega, kes on käinud ettevõtetes praktikal. See on mingisugune haige käitumismuster, mis nendes kohtades esineb ja ma loodan, et keegi ei lase endaga midagi hullemat juhtuda.

 

Buduaarile Sillelt


PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.

Sarnased artiklid