Tants kehakaalu ümber

8 kommentaari

Eilne õhtusöök oli kirgi küttev. Palju süüa, vähe sööjaid, perenaine pettunud ja pahane. Tegelikult oli meid kaheksa aga loomulikult ka kaks „ma-ei-saa-midagi–süüa-olen-dieedil“.

Eilne õhtusöök oli kirgi küttev. Palju süüa, vähe sööjaid, perenaine pettunud ja pahane. Tegelikult oli meid kaheksa aga loomulikult ka kaks „ma-ei-saa-midagi–süüa-olen-dieedil“.

Olukorda tõi irooniat veel Karin, kes on piitspeenike, kuid võib süüa ükskõik mida. Mida ta loomulikult tegigi – sõi ja ei kurtnud, et see kuidagi võiks tema kaalule halvasti mõjuda, kuid tegi teravaid märkusi nende kohta, kes söögiga pirtsutama hakkasid. Kõik mängivad seda kaalu-mängu. Naiste elu ongi kehakaal??

Igast naisteajakirjast-portaalist leiab piisaval hulgal artikleid, mis suuremal või vähemal määral räägivad kehakaalust. Tavaliselt ikka sellest, kuidas kaalu vähendada. Hunnik jutte sellest, kuidas riietuda, et kõhnem välja näha. Võib leida lausa tundideks lugemist söömishäiretest. Ka raamatupoes leiab toitumist käsitlevad raamatud kerge vaevaga üles. Kehakaal on kõikjal.

Ameerikat on ikka paksude inimeste maaks peetud, kus rahvustoit hamburger koos muu rämpstoiduga justkui ei jätagi muud võimalust, kui paksuks minna ja siis selle üle kurta. Kõigil on oma seos ja jutt kehakaaluga. “Tahan kleiti, mis teeks mind peenikesemaks” on tüüpiline lause, mida riidepoes kuulda võib. Mäletan, kuidas aasta tagasi sõbrannal Chicagos külas olles kulus suurem aeg uute riiete ostmisel sellele, et sõbranna ei jõudnud otsusele, kes mõni riideese tegi ta paksuks või mitte.

Eelmainitud vastasseis pani mind rohkem mõtlema kehakaalu pärast kurtmise ja naiste enesekindluse üle. Kas Karin, kes on kaunilt sale, kurdab kunagi oma kehakaalu üle? Kuidas tema sellesse kõigesse suhtub? Ja olgem ausad, tegelikult tahtsin ma ikka eelkõige teada, kuidas ta paksuks ei lähe, sest söögiga ei ole ta kunagi tagasi hoidnud. Niisiis möödus tänane pärastlõuna lemmikkohvikus juustukooki ja kohvi nautides, lisaks koos kahetunnise kehakaalu jutuga. Nüüd on mul sellest üledoos.

Usun, et meil kõigil on selline sõbranna või vähemalt teame kedagi, kes on alati olnud väga sale, lausa kondine. Samas oleme nende peale tõsiselt kadedad, sest nemad võivad lubada endale kõiki magustoite alati kui ainult isu tekib. Kui meie loobume šokolaadikoogist ja ei vaata friikartulite poolegi, siis nemad võivad süüa iga kell ja igas koguses. Ebaõiglus…

Kuid nagu Karini jutust välja tuli, ei ole ka liiga saledate inimeste elu alati nii roosiline kui tundub. „Tegelikult põhjustas see [liiga kondine olemine] teismelise eas pisut kompleksegi. Ma oli tõsiselt kondine. See oli küll väga äärmuslik. Ma sain lausa hüüdnime “kriips”, mis võib-olla siis tõesti kirjeldas minu välimust. Kuid loomulikult on väga raske, kui keegi sind halvasti kutsub.“

Ka nüüd puutub ta kokku õelate inimestega, kes tahtlikult või tahtmatult nähvavad vahel, et mis nii peenikesel viga elada. Karin tunnistab, et need arvamused ja vahel ka põlguslikud pilgud ja repliigid on ebamugavad. „See ei ole nii lihtne, eriti kui kõik arvavad, et ma ei pea üldse vaeva nägema oma välimusega. Mul on samasugused probleemid nagu kõigil kehakaaluga kimpus olevatel naistel. Ma ei leia kergelt riideid, mis mulle tõesti sobiksid ja mille eest ka maksta jõuaksin.“

Kuid sale keha on ikka arvatud olevat õnnistuseks, kas ka Sul? „Tõsi, mingil hetkel sain aru, et minu kõhnus on mulle ka trumbiks. Elu on karm ja üks karm reegel on, et suurus loeb, kehakaal siis. Saledam on parem.“ Kui kunagi valisid mehed ikka sellise naise, kelles on piisavalt jõudu talus talitada ja lapsi vedada ringi, siis tänapäeval on olukord muutunud vastupidiseks, sest linnareeglid ei nõua enam naistelt rammu ja suurust.

Üheks sagedaseks väljendiks, mida naiste suust ikka kuulda võib on „kas ma olen paksuks läinud?“ Karin meenutab ühte oma blondiini-hetke, kui täiesti mõtlematult ütles need kuulsad sõnad: ma olen paks. „Huvitav, kas ma ise ka seda uskusin või oli see lihtsalt sissesulandumis-trikk. Ilmselt oleks mind veel imelikumalt vaadatud, kui oleksin öelnud, et olen absoluutselt rahul oma välimusega. Kehakaalu üle nurisemine on nagu salakood naistemaailmas.“

Meie jutuajamise käigus paljastub ka saladus, kuidas vabatahtlikult on keegi püüdnud kaalus juurde võtta. Tavaliselt teevad seda ju filminäitlejad kui uus filmiroll nõuab. Aga reaalses elus kuulen selles esimest korda. Niisiis mitmeid aastaid tagasi õnnetus tal natuke juurde võtta. „Mis aga veel “õnnestus” oli see, et inimesed hakkasid minu pärast muret tundma. “Mis sinuga juhtunud on”, “ole ettevaatlik, kui see kaal kord käest ära läheb siis…”. Kogu selle sugulaste ja sõprade mure juures oli kõige kummalisem just see, et ma tundusin ennast natuke suuremana palju paremini kui varem. Aga teiste silmis oli minust saanud kondine tüdruk, kes ei ole osanud oma õnnistus hoida ja ennast käest lasknud.“

Peale seda jutuajamist oli küll selline tunne, et nüüd ma olen väga rahul oma kehaga ja ei vingu ega kurda. Aga täiesti rahul ma ju ikkagi ei ole ja midagi selle heaks teha poleks paha. Internet lahti ja naistekaid lugema – näiteks kuidas oma kõhukesest lahti saada. Leidsin aga kõigepealt sellised faktid, millega on hea siinkohal lõpetada.
• Paljud naised tunnistavad, et nende peamine eesmärk on kaalus alla võtta, kõik muu tuleb peale seda.
• Keskmine modellide, näitlejate ja ilutööstusega lähedalt seotud naiste kehakaal on 25% väiksem keskmisest ameeriklanna kaalust.

• Umbes 50 korda rohkem naisi kannatab anoreksia või buliimia käes, kui elab AIDSiga.

/Kelli Kuldma/