Inna: mäletate mu viimast sissekannet?

Mäletate mu viimast sissekannet? See oli enam kui kuu aega tagasi. Seni pole mul blogisse kunagi nii suurt vahet sisse jäänud. Keegi kommenteerija spekuleeris , et kas ma nüüd olen omadega täielikult läbi põrunud või hoopiski saavutanud midagi palju enamat. Kuidas nüüd võtta...? Kas see, mis olen saavutanud, on siis põrumine, kui see pole 60 kg? Mu elus on toimunud  pooleteise kuu jooksul, mil olen olnud täiesti vait ja siia enam mitte blogitanud, üsna suured muutused. Sellised muutused, mis paraku ei tule  üleöö ja veel vähem kaovad üleöö. Ma ei hakka oma eraelu seekord väga detailselt teiega jagama, aga usun, et mõistate - kui peaaegu 3aastane kooselu jõuab lõppu, siis see raputab nii mõnedki tugevamad isiksused, hinged ja südamed korralikult läbi. Puruneb rutiin, harjumused ja ehk ka unistused... Tähelepanu püstitatud eesmärgist hajub ja kaldub mujale.
Mis siis juhtus? Eks ikka see, et pidin pooleteise kuuga oma elu kardinaalselt muutma. Logistiliselt, elukoha mõttes ja ka kõiges muus... Ma olin tubli, ma jätkasin ikka treeningutega ja tegin üldiselt kõike nii nagu varem, aga tundub, et varjatud stressi vastu ikka ei saa. Kui miski ikka närib hinge, olgugi et väliselt oled justkui rahu ise, siis keha reageerib ka vastavalt. On kaks võimalust: kas nädalaga võtsin paar kilogrammi juurde, või kaal lihtsalt seisis. Muideks, esimesel nädalal, kui kõik eriti värske oli ja söögiisu kadunud, kaalusin juba 63 kg. Kuhu ma siis jutuga jõuda tahan? Ikka sinna, et kaalulangetamises on see rutiin nii ääretult tähtis. See rutiin ongi see, mis aitab kogu su tegevust kontrolli all hoida ja oma asja ajada. Kaalulangetamise ajal ei sobi igasugused lahkuminekud ja muud traumad, mis nii vaimu kui ka füüsise nõrgaks muudavad. Loomulikult ei ole see mingiks vabanduseks, aga hetkel lihtsalt läks nii. Ei, ma ei löö käega, seda ärge kartke! Mu vanad riided on kõik minema visatud ja mul pole plaaniski neid kunagi tulevikus uuesti kandma hakata!
Elu on elu ja ta õpetab ikka sel viisil, nagu parajasti vajalik on. Kui te mu blogisid jälginud olete, siis usun, et olen jätnud teile üsna positiivse inimese mulje. Nii ongi, sest masendusega ei jõua mitte kuhugi. Positiivsus, võitlustahe ja väljarabelemissoov on need, mis edasi viivad. Et sellest aru saada, peab ilmselt põhjas ära käima. See ongi tasakaal.
Kui küsite, et kas ma kaalun nüüd 60 kg, siis vastan - ei! Kas peaksin häbist silmad maha suruma? Vastan endiselt, et - ei! Jah, tõepoolest, ma ei saavutanud 60 kg(-24 kg) vähem kui aastaga, aga ma saavutan selle kuu-kahe pärast. Selles ma ei kahtle mitte hetkekski ja senikaua kirjutan teile ikka edasi. Olen oma teekonda nii palju teiega jaganud, et see poleks lihtsalt aus, kui lõpetaksin nüüd oma blogi, kaaludes 65 kg. Ma saan need 60 kg kätte! Mina, sina - meie kõik, kes veel kaaluga sinasõprust arendavad... Ükskord me võidame niikuinii!
Olge ikka tublid! Mina pean siiski mainima, et olen ääretult õnnelik. Pean täna oma 25-ndat juubelit ja olgugi et ma pole oma eesmärki VEEL saavutanud, pole ma elus kunagi nii palju säranud kui nüüd. Ma tänan teid selle toetuse eest! Kirjutan teile taaskord nädala pärast. Tundub, et asjad hakkavad nüüdseks laabuma.

Päikest teile!

Inna