Kui laps ei saa vajalikku hoolt

Me vajame armastust parajal määral ja me vajame selle jagamist teise inimesega. Kiire elutempo ja võimaluste paljusus sunnivad paljusid inimesi mõtlema vaid rahateenimisele ja lapsed jäetakse koju omapäi, seega satub kooli hulgaliselt neid lapsi, kes ei ole kodus saanud piisavalt tähelepanu ja armastust. Me ju kõik vajame tunnet, et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi.

Vastavalt temperamenditüübile laps kas muutub loiuks või siis agressiivseks. Laps vajab tunnet, et ta on võimeline arenema, sest on vaja vastata elu muutuvatele nõudmistele. Kuid kui lapsel on koolis probleemid (aga neid on 25% õpilastest), siis eelmainitud turvatunne lapses on olematu. Laps vajab ka tunnustust selle eest, mida ta on saavutanud. Seega on suur hulk lapsi tunnustusnäljas. Kõik inimesed vajavad teadmist, et aistingutest ja kehatunnetest saadav mõnu on lubatav ja selle mõnu tundmine ei muuda kedagi halvaks, aga kui laps jäetakse endaga liiga kauaks üksinda, võivad tal tekkida igasugused komleksid, hirmud ja tõsised psüühikahäired. Kuna lõppude lõpuks laps vajab ka tunnet, et teda mõistetakse ja aktsepteeritakse, siis võib arvata, kui palju lapsi ei saa õigesti koheldud nii kodus ja seega ka koolis, kus on tempod õppekavade poolt määratud - lapse isiksusega kool ju enamasti ei tegelegi, kuigi paberil näib küll kõik korras olevat. Seega jäävad lapsed ilma teadmisest, et nad on väärtuslikud just sellistena nagu on nende sügav olemus.

Eelöeldut kokku võttes saab väita, et lapse kasvatamine on looming. Loomine ja mõistmine on tasakaalustatud uue ehitamine olemasolevast. Hariduse andmine on seega omamoodi tasakaalustatud kaubavahetus õpetaja ja õpilase vahel. Kui tasakaalu pole, on hariduse andmine puudulik. Lapsevanemad süüdistavad kahjuks väga sageli kooli, kui ta lapsel on koolis probleeme. Nad ei otsi ise lahendusi ja eitavad oma negatiivset rolli lapse murede tekkimisel. Aga lahenduskeskne lähenemisviis (tavaline on süüdistav lähenemisviis) eeldab probleemide olemasolu tunnistamist, et saavutada soovitu, st lapse toimetulek koolis ilma häireteta. Süsteemiteooria ütleb, et süsteemi elemendid on omavahel seotud (laps ja vanemad/kool ja lapsed). Muutus ükskõik millises elemendis või seoses toob kaasa teiste seoste ja elementide muutusi. See annab võimaluse ära kasutada lumepalliefekti, kus üks väike muutus vallandab lisamuutuste ahela. Sel juhul saab koostööd arendada inimesega, kes on koostöövalmis. Kui probleemide põhjused asuvad sügavas sisimas ja sinna kaemine on hirmutav, siis probleemist rääkimine ja sellega tegelemine otsesõnu võib osutuda ületamatult raskeks. Taoliste raskustega põrkuvad õpetajad oma igapäevatöös sageli kokku. Seega tuleks esmalt just lapsevanematel võtta uus vaatenurk häirivatele olukordadele seoses oma lapsega? Muutused me elus on ju paratamatud ja alati olemas. Kahjuks on inimestele omane hädas olles näha probleemi püsivana, staatilisena. Pikemal püsimisel muutub probleem justkui ainukeseks tõelisuseks, millest oma elus ja tegevuses lähtuda. Mis on aga päriselt reaalsusele vastav, on see, et ükski halb pole halb kogu aeg ühte moodi, on aegu, kohti, olukordi, kus probleem esineb nõrgemalt või puudub üldse. Piltlikult öeldes probleem on juskui plekk puhtal aknal. Kui plekki väga ligidalt vaadata, on ta ainus, mida nähakse. Läbi ta ei paista ja akna taga olev kuitahes kaunis maastik jääbki märkamata. Laps saab muuta oma agressiivset või apaatset käitumist siis, kui kõik selles süsteemis toimuvad suhete muutused seda lubavad. Süüdistav ehk siis probleemi taastootev suhtumine ei võimalda muutusi paremuse suunas.

Looduses on asi väga lihtne. Tema ei kasvata oma taimi. Ta laseb kasvada, loob tingimused: annab soojuse, niiskuse, valguse. Lapse jaoks on selleks armastus, hoolivus ja mõistmine. Kui inimesed soovivad muutusi, siis soovitatakse alati alustada iseendast. On olemas kena ütlemine: läbikukkumine pole võimalik. Üks kahest - kas saame, mida soovisime või saame kogemuse.

Lõpetuseks tulgem tagasi selle juurde, et on olemas nii probleemid kui ka lahendusvõimalused. Kui mure on olemas, on õigustatud leevenduse otsimine. Kui kohtame tülikat õpilast, lapsevanemat, õpetajat, siis midagi temas kindlasti on, mida hindame. Peale selle kuulub ellu palju olukordi, kus sama inimene meile tüliks pole. Valge ja must on mõlemad olemas, loomulikult. Valgele mõtlemine ei tee musta olematuks. Inimene on suuteline valima. Olgem vabad valima, millele keskenduda ühel kindlal ajahetkel. Usun, et lastele orienteeritud elu (mitte rahale) tagab kogu ühiskonnale õnnelikuma tuleviku. Artikli alguse juurde tagasi tulles tuleb korrata, et laps vajab palju rohkem tähelepanu, armastust, tunnustamist kui me seda kõik siiani teinud oleme. Siis pole koolis enam nii palju probleeme lastega. Üsna lihtne retsept, aga mammona teenimisele orienteeritud ühiskonnas vist raske teostada? Ärgem siis vähemalt kurtkem kellegi teise poolt tegematajäetut, lapsevanemad!

Buduaari arhiiv
Kadi Jüriado