Kui lapsel on heinapalavik…

9 kommentaari
Kui lapsel on heinapalavik…

Kui lapsel on kevaditi või suviti nohu ja köha, silmad punetavad ning esineb hingamisraskusi, võib olla tegemist pollinoosi ehk heinapalavikuga, kuigi teperatuur tavaliselt ei tõuse.

Kui lapsel on kevaditi või suviti nohu ja köha, silmad punetavad ning esineb hingamisraskusi, võib olla tegemist pollinoosi ehk heina-palavikuga, kuigi temperatuur tavaliselt ei tõuse.

Vanemad seostavad haigusnähte sageli külmetusega ja ravivad koduste vahenditega, ilma et pöörduksid arsti poole. Tegelikult võib olla tegemist ülitundlikkusega puude ja taimede õietolmu suhtes ning haigel tekib seetõttu allergiline silmade ja hingamisteede põletik.

Eriti peaks heinapalaviku võimalusele mõtlema siis, kui sugulastel on mingisuguseid allergilisi haigusi olnud või on lapsel varem ette tulnud muid allergilisi hädasid.

Alla kolmeaastased lapsed põevad pollinoosi harva. Haigestumus hakkab kasvama viiendast-kuuendast eluaastast, eriti aga pärast kaheksandat eluaastat. Väiksematel lastel võib haiguspilt väljenduda tavalise ülemiste higamisteede katarrina, nohu, köha või ka kaasneva silmade sügelusena. Sellise ebatüüpilise haiguskulu tõttu võib haigus jääda aastateks avastamata.

Suurematel lastel on haiguspilt tüüpilisem. Sagedasemad tunnused on vesine nohu, rohke aevastamine, nina sügelemine. Kurgus võib olla kipitus- ja sügelustunne. Ajab köhatama. Raskematel juhtudel on raske hingata. Sageli kaasneb silmade punetus, sügelus, pisaravool, laugude turse. Haigus võib väljenduda ka nahalööbena, seedehäiretena, liigesevaluna.

Haigusjuhud on väljendnunud ja enesetunne enam häiritud keskpäeval tuulise ja päikesepaistelise ilmaga, kui õietolmu on õhus väga palju. Vihma ajal ja selle järel, samuti hommikul ja õhtul enesetunne paraneb, sest siis õietolmu hulk õhus väheneb.

Poisid põevad pollinoosi kolm korda sagedamini kui tüdrukud. Pollinoosinähud tekivad haigust põhjustavate puude ja taimde õitsemise ajal, meil seega märtsist maini. Siis õitsevad sarapuu ja kask. Nende puude õietolm ärritab kõige rohkem.

Teine ägenemisperiood on juuni-juuli, kui õitsevad aasataimed ja kõrrelised: timut, aruhein, kerahein, raihein, nurmik, luste ja rukis.

Kolmas aeg on august-september, siis on süüdi umbrohtude, sagedamini koirohu ja maltsa õietolm. Haigusnähtude tugevus oleneb õitsemise intensiivsusest ja võib aastati erineda. Ajapikku haigusnähud tavaliselt süvenevad ja suureneb taimede hulk, millele haige reageerib ülitundlikkusega.  

Haiguse ägedas järgus tuleks pöörduda kohe arsti juurde. Vahel aitab ka mere ääres viibimine. Keskpäeval püüda olla rohkem toas, jalutamas käia hommikul ja õhtul. Pikemalt võib olla väljas vihmase ilmaga. Õitsemise ajaks võiks sõita mujale, kus ärritavad taimed on juba õitsenud või kus neid ei kasva. Haige ei tohiks käia varakevadises metsas ega oksi ajatamiseks tuppa tuua. Samuti ei sobi heinapalvikku haigestunu tuppa õitsvad toataimed ega lõikelilled. Suvel tuleks hoiduda heinatööst ja telgis ööbimisest. Ei maksa kasutada raviks mett ega ravimteesid.

Ägedate nähtude möödumisel tuleb kindlasti pöörduda allergoloogi poole, kes nahatestidega saab kindlaks teha haigust põhjustava allergeeni ja määrata ülitundlikkust vähendava ravi.  Ravi on seda tulemuslikum, mida varem seda alustatakse.

 

 

 

Allikas: EAL “See tundmatu allergia”

 

Triin Tisler

Sarnased artiklid