Madli esimesed elamused Miss Universumilt

Nüüd olengi juba paar päeva Brasiilias olnud. Kuigi lendamine siia võttis 14 tundi pluss ootamised, siis ei ole veel tunnet, et oleksin teisel pool maakera. Kodust oli üsna raske lahkuda. Kolmeks nädalaks on päris keeruline pakkida asjad kahte kohvrisse. Ja mitte lihtsalt suvalisi asju kaasa võtta, vaid selliseid asju, et kogu aeg super välja näha. Siin enamikul tüdrukutest on kaasas vähemalt neli kohvrit, mõnel lausa üheksa. Absurdne, eks?  

Lennud läksid üsna hästi ja kõik sujus. Sao Paulos oli meil lennujaamas vastas Miss Universe tiim. Pärast saabumist pidime ära ootama veel mõned tüdrukud ja alles siis saime hotelli. Me ööbime küll Hiltoni hotellis, aga siin ei ole tasuta wifit, mis Eestis on igas väiksemas hosteliski. Päev interneti jaoks on 30 dollarit, seepärast on 88 tüdruku jaoks tehtud kaks tuba, kus mõlemas on neli arvutit - ilmselt on arusaadav, et internetti me eriti ei saa. Seega ka  saan blogi harvemini edastada.

Tüdrukud on kõik nagu filmist. Nad on ju oma maa esikaunitarid. Latiinod on nagu ehtsad seebikastaarid jne. Alati kohevate ja lokkis juustega ja ALATI perfektse meigiga. Absoluutselt kõigil on siiani jalas olnud vähemalt 10 cm kontsad ning minikleidikesed. Selles suhtes on hea, et meeletult positiivne õhkkond on siin. Kõik on väga sõbralikud ja ka personal on ülimalt hoolitsev. Minu toakaaslaseks on Miss Poola. Mul on toakaaslasega väga vedanud. Nelja tüdruku peale on jagatud üks järelvalvaja, kelleta ei tohi me oma korruselt hotellis lahkuda. Serbia ja Sloveenia kuuluvad veel meie nelikusse. Ma ei kujuta ette ka, mille järgi nad meid tubadesse ja nelikutesse jagasid, aga näha on, et favoriidid on üldiselt kokku pandud ja siis tulevad ülejäänud.

Nüüdseks on esimesed pildistamised läbi. Neid fotosid saate varsti vaadata  SIIT  ja samuti saab seal oma lemmiku poolt hääletada. Esimeste piltide juurde kuulus peale bikiinide ja õhtukleidi veel sambakostüümis pildistamine – suure puhvis soengu ja sulgedega. See oli ülilahe. Mõned pildid jõudsin juba oma facebooki fännilehele lisada.

Järgmisena oli programmis samba õppimine ja osa tüdrukutest käis Mamma Miat vaatamas. Ma loodan, et selleks ajaks, kui ametliku programmi järgi hakkavad meil erinevad asjad mööda Sao Paulot, ilm paraneb ning sombusus ja vihm kaovad ära. Muidugi on arusaadav, et siin on talv, kuid siiski tahaks näha ka päikselist Brasiiliat. Hetkel on siin 13 kraadi sooja ning eile sadas paduvihma. 

Ma naudin ka seda, et siin võetakse mind kui iludust. Kõik hindavad seda, mida me teeme ja milleks me siia tulnud oleme. Mitmeid kordi on öeldud mulle, et ma erinen teistest ja ei ole tavaline ilus tüdruk nagu kõik siin. Võibolla nad ütlevad seda kõigile, aga siiski on hea kuulda ilusaid sõnu. Ka juuksurid on üllatunud, kui näevad, et mul on ehtsad juuksed, mitte pikendused. Samuti on öeldud seda, et ma meenutavat veidi eelmise aasta võitjat. Ei oskagi nüüd võtta, kas see on hea või halb.

Nüüdseks oleme juba läbinud veel mõned programmi kuuluvad üritused. Minu jaoks kõige veidram on see, et kõik teevad kogu aeg endast ja ise kahe-kolmekesi pilte telefoniga. Ma olen üks väheseid veidrikke siin, kellel ei ole blackberryt või Iphone. 

Nii palju praegu sellest, ma ei ole siiani eriti löögile saanud arvutisse, seega kirjutasin seda blogi ka mitu päeva ja muutsin iga kord.

Ilusat suve teile siit sombusest Brasiiliast!

Madli