Värske missokas Inger peab võitlust tigedate vaenlastega

Värske missokas Inger peab võitlust tigedate vaenlastega

Nädal on möödunud suisa helikiirusel ja tasapisi olen sisse elanud maaelurütmi. Siin naljalt niisama passimiseks aega ei jagu. Ilmade soojenemisega seoses on järjest rohkem tegemist aias. Iga päevaga järjest rohkem kerkib mul suur viha aplate vereimejate sääskede vastu. Neid jagub lihtsalt igale poole, kuskil ei saa rahus olla.
 

Nädal on möödunud suisa helikiirusel ja tasapisi olen sisse elanud maaelurütmi. Siin naljalt niisama passimiseks aega ei jagu. Ilmade soojenemisega seoses on järjest rohkem tegemist aias. Iga päevaga järjest rohkem kerkib mul suur viha aplate vereimejate sääskede vastu. Neid jagub lihtsalt igale poole, kuskil ei saa rahus olla.

Suur erinevus on ikka, kas käia aeg-ajalt maal või piinelda kogu aeg näljas sääsekarja keskel. Ka umbrohu kasv tekitab suurt meelehärmi, sest kui minu enda külvatud seemned pole veel kõik tärganudki, siis umbrohi sirgub jõudsalt, seega minul, linnainimesel, on suhteliselt keeruline tuvastada, mis on mis. Nii ma esialgu neid kohti, kust midagi tärkamas, igaks juhuks ei puutu.

Suurt silmailu pakuvad uhked lillepeenrad, mida ka teised kiidavad. Selles osas kuulub kogu au endisele perenaisele Pillele. Mina mingit kadedust ei tunne, mul on lihtsalt hea meel, et kõik vajalik on olemas ja mina saan jätkata lillede eest hoolitsemist. Muude maitsetaimede ja söödavate taimede osas on ka sotid selgeks saanud, LÕPUKS. Veel on viimased külvamised, istutamised jäänud ja siis tuleb lihtsalt kõike kasta, väetada ja pilk peal hoida. Lisaks aias muru niitmisele ja rohimisele on meil veel üks mahukas  töö juurde tekkinud. Nimelt ostsime me endale ära talvepuud, saagimata ja lõhkumata. Ka selle koha pealt ei saa ma au endale haarata, vaid kiidaks elukaaslast, kes oma vabad hetked pärast tööd pühendab puude lõhkumisele. Ladumisega aitame nii mina kui ka meie pere väike preili Ilene.

Ka muudel töödel on ta alati valmis abistama, tööhimu puudumise üle tema puhul kurta ei saa. Mõnikord küll on kahju rohkem, siis käib südamest ikka valusähvatus läbi, kui koer või laps üle minu peenarde tormavad. Kuna töid nõnda palju, siis olin ma mingil hetkel juba suures masenduses, sest polnud ammu kalale jõudnud, umbes nädalakene jäi vahele. Õnneks võtsin ennast eile kokku ja seadsimegi sõbranna Meriliniga sammud Hino peale. Merilinil oli vahepeal olnud puhkus, nii tõi ta Venemaalt ühe spinningu lisaks. Kuna mul oli juba ammu soov endale oma spinning muretseda, ostsin selle ära. Oma on ikka oma. Ja mis seal salata, kalalkäik oma uhiuue haugipüügi spinninguga läks asja ette, tagasi koju tulin kahe haugiga. Üks läks kohe pannile, teise puhastasin ja jätsin tänaseks. Kalalkäimise pisik on igal juhul küljes, enam ei saa midagi parata, kala kutsub.

Kuigi näiliselt ehk tundub, et mul on üüratult palju tegemist oma aia, pere ja hobidega, siis tegelikult lõviosa eelmise nädala ajast kulus mul üldse töiste asjade peale. Nimelt toimus siin  üritus „Tule Maale“ foorum. Ürituse mõte oli tutvustada maaeluhuvilistele Misso elu ja leida vastused nende küsimustele. Kuna mina tegelesin inimestega suhtlemise ja kohale kutsumisega, siis tundsin suurt hirmu, et kas ikka üldse tullakse kohale ja et midagi viltu ei veaks. Mulle ja teistele positiivseks üllatuseks läks üritus täiesti korda. Kohal oli seitse peret, kellel kõigi suur huvi Misso vastu olemas. Tegelikkuses oli huvilisi palju rohkem, kuid kahjuks ei sobinud paljudele ürituse aeg. Sellest hoolimata oli üritus informatiivne ja kohalolnud said tutvuda lähemalt „Tule Maale” tiimiga, esitada küsimusi ja kuulata esitlusi. Pärast esitlusi, mis venisid päris pikale, said kohale tulnud pered nautida  maitsvat lõunasööki ürituse võõrustaja härra Tiit Niilo juures.

Siinkohal mainin ära, et näiteks mina oleni Nopri toodete paadunud fänn. Linnas sai ikka muid piimatooteid ostetud, kuid siin domineerivad meil külmkapis ikka Nopri Meierei tooted. Palju naturaalsemad ja mõnusama maitsega. See ka juurde, et meie pere ikka eelistab eelkõige kohalikku kaupa. Kuna meie pisipreili oli üritusel nii palju ringi jooksnud ja mänginud koos teiste lastega, siis lõuna ajal läksin mina teda tudule panema. Teiste kohalolijate jaoks aga jätkus päev kohalike saadaval olevate majadega tutvumisega. Enne kui pered koduteele asusid, siis toimus veel meie pool väike saunaõhtu, et siis ühisel rindel päev kokku võtta ja edasiseid plaane pidada. Lõppkokkuvõttes jäin mina igal juhul üritusega väga rahule, tore oli näha, et me pole ainsad inimesed, kes on nii hullud, et tahavad jätta linnaelu selja taha ja rajada tulevik endale ja lastele kuskil vaiksemas ja puhtama loodusega kohas. Südamest loodan, et need pered, kes siia tulla soovivad, leiavad just Missost selle, mida nad juba kaua otsinud. Vähemalt meie pere on selle siit leidnud.

 

Päikest 

Inger