KAS karbis või karbikeses?

Foto: Meisi Volt

Kas tõesti on suhte pikkus ja kingituste suurus omavahel seotud? Nii see on ja ma tean ka põhjust.
 
Eelmise aasta naistepäeval oli meie vestlusõhtu „Head tüdrukud nii ei tee” täies hoos, kui äkki sammusid lavale kaks turvameest. Nad tirisid enda vahel hiigelsuurt tsellofaani pakitud kaisukaru ning loomulikult täiendasid seda üllatuskinki meetrised roosid ja kallis šampanjapudel. Kingitused olid Kethile ning need saatis tema kallim, kellega nad olid selleks ajaks koos olnud esimesed paar kuud.
 
Saalitäis vaatajaid ahhetas imetlusest – vot nii tuleb hellitada oma väljavalitut! Nii, nagu mina, tõdesid ilmselt ka mitmed teised publiku hulgast, et neid pole juba ammu nii priske kingiga pahviks löödud.
 
Seepeale meenus Anule, et aastaid tagasi sai ka tema ühe eriti kopsaka kasti, mille tõi talle esimeseks jõulukingiks üks varakas peigmehekandidaat. „Küllap on seal naaritsa- või sooblinahast kasukas,“ arutles Anu endamisi. Ta tõmbas õhinal karbilt lehvid ja pakkepaberi ning mis ta nägi – kastist tulid lagedale pann, keedupott, hautamisnõu ja veel mitu tundmatut anumat. Palju ei puudunud, et pettunud bravuuritar oleks mehele kõige suurema panniga lajatanud.
 
„Palju ei puudunud, et pettunud bravuuritar oleks
mehele kõige suurema panniga lajatanud.“
 
Neid lugusid kuulates hakkas mulle tunduma, et siin on teatud seaduspära. Mida värskem on suhe, seda rohkem mehed kingituste tegemisse panustavad ja suurem pakk tundub neile alati kindla peale minek. Lisaks peitub seal kinkijapoolne vihje, et kui juba pakk on nii mahukas, siis tunded ja soov koos olla on veel märkimisväärselt suuremad.
 
Eks ta õige on, et vahe on tõesti sees, kas kallim toob sulle hoolega valitud ja tähendusliku kingi või tuleb pakkepaberi seest nähtavale paar sokke. Jah, just sellise kingiga üllatas Brigittet kunagi üks noormees ning pole vist vaja lisada, et paari neist ei saanud.
 
Meie kooselu alguses tegi ka minu abikaasa raskeid ja mahukaid kingitusi. Esmalt üllatas ta mind kohvimasinaga, siis sain sünnipäevaks sülearvuti, seejärel juhtmevabad kõlarid ja palju muud vajalikku ning nüüd oleme jõudnud elektroonilise käekellani.
 
Seda lugedes, ei tasu siiski arvata, et meievahelised tunded on kustunud ning järjest väiksemad pakid ennustavad peatset suhte lõppu. Tõde on hoopis selles, et kinkide suuruse vähenemises on süüdi fakt, et pärast 13. kooseluaastat on kõik suuremõõdulised esemed kingitud ning maja triiki asju täis! Ühtegi eset enam juurde vaja ei ole ning ma julgen arvata, et sellega seoses on kokku kuivanud ka mehe kingiideed.
 
Mida siis sellises olukorras ette võtta? Eks tuleb rohkem panustada elamuste kinkimisse, sest need kodus ruumi ära ei võta või mis veel parem – kaasale tasub meelde tuletada Anu Saagimi kuldseid õpetussõnu: kink ei pea olema üldse suur – pisikesest sametkarbikesest täiesti piisab!