KUIDAS toimib tippsportlase ja treeneri dünaamika? Treener peaks sportlasele andma tiivad, mitte olema talle kiviks kaelas!

Käimas on üle-eestiline liikumisele ja tervisele pühendatud nädal Estonian Fitness Week, mille kulminatsiooniks on 30. aprillil Estonian Fitness EXPO, kus saab lisaks spordi- ja vaba-aja messile saab osaleda treeningmaratonil, rebida aja peale sangpommi, elada kaasa Eesti karikavõistlustele kulturismis ja fitnessis, kuulata põnevat diskussioonpaneeli ja erinevaid loenguid ning ettekandeid. Agne Kiviselg, kes astub üles karikavõistlustel, selgitab, millist rolli mängib sportlase elus treener ja annab nõu, kuidas head treenerit valida.  
 
Oluline on koostöö
 
Agne Kiviselg tõdeb, et talle tundub, et paljudel sportlastel õnnestub leida sobiv treener harva juba esimese korraga – enamasti tuleb mõned katsetused läbida, seda nii sportlastel kui treeneritel, enne kui pikemaajalisem koostöö leitakse. Tema ise on üks nendest kulturismi-ja fitnessimaastikul harvadest näidetest, kellel on olnud läbi kulturismi- ja fitnessspordi üks ja ainus treener – Ramil Lipp. Ta on ka kindel, et nii see jääb kogu tema võistluskarjääriks.  
 
„Kuna võib öelda, et kasvasime koos sellesse sporti, on meil koostöö. Ma ei saaks kuidagi öelda, et nende aastate jooksul oleks olnud hetki, kus asi üldse ei suju. Ehk on tulnud algusaastatel ette seda, et mina sportlasena ei tagasisidestanud kõiki aspekte piisavalt või ei olnud lihtsalt ka inimesena veel nii tugev – sellest vaid ehk mõned kohesed mittemõistmised, kui nii võib öelda. Aga sujumise mõttes ütlen kindlalt, et oleme algusest peale käinud sama teed!“ rõõmustab ta.
 
Agnel ja Ramilil erimeelsusi ei ole. „Piltlikult öeldes on asi nii, et arutame plaani läbi ja kui Ramil ütleb, kui kõrgele tuleb hüpata, siis ma hüppan. Aga kogu see usaldus on tulnud aastatega. Minu usaldus treeneri vastu, et tema otsused on alati parimad mind silmas pidades ning tema usaldus minu vastu, et kui on midagi paika pandud, siis ma täpselt nii ka teen,“ kirjeldab sportlane nende koostööd.

Kui teemaks on erimeelsused või raskused teineteisest arusaamisel, siis ega siin ei ole Agne sõnul mitte mingit muud valemit nagu kõikide inimsuhete puhul – rääkige! Treenitav peab julgema rääkida, tagasisidestada ja ka küsida. Treener peab oskama peegeldada, põhjendada ja mõnikord ka oma ego alla suruma ja õppima protsessist. Oluline on lihtsalt see, et rääkida peab ka oskama. Ta arvab, et lihtsalt öelda, et mulle ei meeldi, ma ei saa, ma ei taha – see ei anna just eriti palju sisendit paremate võimaluste leidmiseks. Ning teisalt, lihtsalt öelda, et „tee, sest ma tean”, „kõikidel teistel see toimib, miks nüüd sul ei toimi” – sellega ka kaugele ei jõua.  
 
Nõuandeid, kuidas leida sobiv treener

Agne soovitab kõigepealt sõnastada selgelt eesmärk ja visioon, kuidas selleni saad. Sina ise pead päriselt aru saama, mida sa tahad. Seejärel saad sa otsida omale inimese, kes aitab sul seda eesmärki saavutada ning kui hästi läheb, siis saab sinu eesmärgist lõpuks ka treeneri eesmärk. Ja siis ongi teil koostöö, kus mõlemad panustavad, mõlemad annavad ja ka mõlemad saavad tagasi.  

Ta rõhutab, et treener, kelle omale valid, peab olema pädev ja päriselt omandatud teadmistega. „Sotsiaalmeedias „ülimate tõdede” kuulutamine või teiste fitnessi-mõjuisikute postitustest teadmiste ammutamine ei ole piisav. Jah, see on väljund kogemuse jagamiseks, aga see ei ole viis, kuidas reaalseid kogemusi ja teadmisi saada,“ on ta kindel.

Agne enda jaoks on ka oluline, et treener ise kehastaks ka seda, mida ta teab ja oskab, mitte et peale vaadates peaks kõhklema, et huvitav, kas ta ise ka trenni teeb. Treeneril peab olema piisavalt tausta, et teise inimesega tegeleda. Agne täpsustab, et ei räägi vaid füsioloogiast ja anatoomiast – see on enamat. Isiksus peab sobima, klapp peab olema ja kahepoolne ausus ning austus peab olema.

Koostöö treeneri pilgu läbi
 
Treener Ramil Lipp sõnab, et on oluline, et treeneri ja sportlase vahel oleks koostöö.
Ta arvab, et kindlasti tuleb arvestada sportlasega ja mida professionaalsem on sportlane, seda olulisem on just tagasisidestamine. Tipp-sportlasel on vaja nõu ja toetust detailide lihvimise osas ja mentaalsel ettevalmistusel. Mida algajam on sportlane, seda rohkem on roll ja teadmine treeneri poolel – Ramil tõdeb, et sellel ajal paraku peaks sportlane suutma enda ego alla suruda ja kuulama ning tegema treeneri juhendamisel asju, mis on vaja ära teha. Vastasel korral juhtub, et algaja sportlane ei tee, mida vaja ja kui pole näha edusamme, pole ka treeneril midagi teha, sest plaanist pole kinni peetud ning treeneri seisukohalt on pea võimatu teha korrektsioone.
 
Ta lisab, et individuaalne lähenemine on oluline, aga see muutub ajas olulisemaks, kui sportlane muutub professionaalsemaks. Alguses aga tuleb ära teha kõik see töö ja olla järjepidev. Otseteed kahjuks pole, seega tuleb lihtsalt olla töökas.
 
“Olen kõrvalt näinud palju sportlasi, kes ühe treeneri juurest teise juurde jooksevad, lootuses leida kiiremat lahendust – kahjuks seda ei ole. Ütlen ausalt, et sportlane, kes pidevalt leiab vabandusi, miks ta midagi teha ei saa ja räägib, et talle ei meeldi üks või teine harjutus ja nii edasi, ei aita ei aita see tippu jõudmisele kuidagi kaasa,“ nendib ta.
 
Koostöös Agnega on jõutud sinnamaani, et Agnel on ees plaan, mis on tehtud koos treeneriga. Seda arutatakse ja analüüsitakse pärast hooaega ning tehakse vajadusel korrektuure. „Igapäevaselt teeb Agne seda, mis on plaanis ja vajadusel jooksvalt enesetunde järgi muudatusi, mille ta minuga kas kohe või hiljem ära valideerib. Äärmiselt oluline on usaldus. Mina usaldan Agnet, et ta teeb, mis kokku lepitud ja tema peab usaldama minu kogemust ja tarkust. Sportlase ja treeneri professionaalne side ja suhe kasvab ja areneb ajas ning paljud teemad, mis alguses oli vaja rääkida, on nüüd tunnetuslikult paigas ja nurki pole, mida lihvima peab,“ ütleb Ramil.
 
Treener annab sportlasele tiivad
 
Ramil tunnistab, et ta on oma suhtumises ja suhtlemises väga otsekohene. Ta eeldab, et sportlane teeb nii nagu kokku lepitud. Eeldab ka sportlase enda huvi areneda ja anda tagasisidet. „Oluliseks pean olla olemas sportlase jaoks, aga mitte ise pidevalt ennast meelde tuletades, vaid olla olemas, kui sportlane ise seda vajab. Ma püüan õpetada oma sportlastele iseseisvust, sest näen, et see on oluline osa sportlase enesearengus. Treener peaks sportlasele andma tiivad, mitte olema talle kiviks kaelas. Mida iseseisvam on sportlane, seda tugevam saab lõppeks olla side treeneriga. Võistlustele vahetult eelnev periood on alati natuke erilisem ja siis on ka kindlasti rohkem suhtlust ning rohkem mentaalselt toeks olemist,“ ütleb ta.

Küll aga peab siingi tegema vahet algajamal sportlasel ja edasijõudnud sportlasel – see nõuab natuke erinevat lähenemist. Algajam vajab rohkem selgitamist, toetamist psühholoogiliselt, rohkem konkreetsust.