MIDA teha olukorras, kus esinemishirm võimust võtab ja üldse esineda ei julge?

Esinemine on miskit, millega harjumine võtab aega

Lauri sõnul on esinemishirm miskit, mis meile sünniga kaasa antud ja on seotud instinktidega– esinemine on ebaharilik ja võõras olukord. Tundmatu ja võõras tekitab meis aga hirmu ning sel juhul kipuvad inimesed olema pigem ettevaatlikud ning kartlikud, kes rohkem ja kes vähem. „Näen tihti täisjõus mehi, kes paistavad julged kui härjad, aga mikrofoni ette sattudes tõmbuvad näost punaseks, vappuvad hirmuvärinate käes ega saa sõnagi suust. Mõttetegevus hangub ning tõmbud kramplikult kookonisse - loodad, et rahva ees koperdamine on pelgalt üks halb unenägu,“ selgitab ta ja lisab, et publik, kelle pilgud on naelutatud väriseva kõneleja näkku, tajuvad ja näevad aga piinlikku olukorda enam kui hästi.

Lauri tõdeb, et esinemine lihtsalt on miskit, millega harjumine võtab aega ja suuremal või vähemal määral on meil kõigil värin hinges. Mõni suudab seda lihtsalt paremini varjata. „Ka suured artistid väristavad enne esinemist jalga ning kõigil on oma nipid ja meetodid, kuidas ärevust seljatada või siis lihtsalt sellest üle olla. Omast kogemusest tean öelda, et liiga lõdvalt ei tohikski asja võtta ning väike elevus või värin hinges on täitsa hea, et säiliks täielik tähelepanu ning keskendumine,“ sõnab ta.

Suure kire ja unistuste nimel ületas Lauri oma suurimad hirmud

Ka Lauri ise kartis enne raadio- ja teletööd esinemist kui tuld. Koolis, kui õpetaja kedagi tahvli ette rääkima valis, hoidis ta pidevalt hinge kinni. Õnnetuseks asus Lauri klasspäevikus alati suhteliselt nimekirja alguses ning oli enda meelehärmiks kooliaja lõpuni üks populaarsemaid vastajaid klassi ees. „Vahel juhtuski, et teiste ette astudes oskasid ideaalselt kõik kodus õpitu ära unustada ja tegid margi korralikult täis. Kõige enam kartsingi rumalaks jääda ning veel tobedam oli ka õpetaja poolt miskit verbaalselt alandavat lisaks kaasa saada. Teisalt pani see mind jällegi usinamalt kodus õppima, sest alati oli õhus oht jälle klassi ette vastama minna,“ meenutab ta.

Kui põhikooli ajal Lauri raadios esimesi samme tegi, imestasid paljud, kui julge klassivend neil on. „See oli kõva sõna ja minu jaoks hädavajalik, et sain sedasi figureerida ning andis muidugi kõvasti enesekindlust juurde. Raadio- ja muusikatöö oli minu jaoks lihtsalt nii suur kirg ja unistus, et selle nimel ületasin oma suurimad hirmud. Kujutasin ennast suureks tegijaks, sest sain ju nii tuntud raadiodiskorite kõrval häält teha ning areneda,“ räägib ta ja lisab, et on olnud väga õnnistatud seisus, sest tema kolleegid Tartu raadios olid juba tollal suured nimed, nagu näiteks Alari Kivisaar, Rauno Märks, Erlend Aav, Urmas Kolsar, Ervin Hurt, Marko Kiljak, Cool D, Illari Lään, Mike Sun, Toomas Puna jne. „See annab nii palju eneseusku, kui sulle poisikesena antakse võimalus sedavõrd vinges tiimis töötada!“

Julgus on pool võitu

Lauri tõdeb, et erinevaid esinemisega seotud äpardusi on aastate jooksul olnud omajagu, kuid tihtipeale oskab aju kõik suuremad apsud mälust ära blokeerida nagu neid polekski justnagu olnud. „See on muidugi hea. Nii ei mõtle sa pidevalt varasematele läbikukkumistele ja saad keskenduda oma tugevustele ning teadmistele. Kui meenutada, siis olen näiteks nimedega puusse pannud, kedagi valesti esitlenud või sootuks nime ära unustanud. Kedagi intervjueerides veered küsimustega vaikselt edasi teemat loogiliselt arendades, kuid ikka ja jälle võib juhtuda, et suudad esinemise ajal järgmise küsimuse lihtsalt ära unustada või ei suuda vastajat piisava tähelepanuga jälgida. Kui saabub vaikus ja on aeg jälle küsida, mõtled, et mis siis nüüd saab. Sellele järgneb aga enamasti mingi lollikindel küsimus stiilis: „Mida veel rääkida tahad antud teema kohta?" Rääkija miskit ikka kostab selle peale ning nõnda võidad enda jaoks taas veidi väärtuslikku aega juurde, et mõtteid koguda,“ selgitab ta ja lisab, et vahel ei sõltu aga kõik asjad sinust endast, vaid lihtsalt juhtuvad. Ta toob näitena välja ülikooli sisseastumiseksamid, kus suutis 20-st piletist välja tõmmata just need kaks, mis tal ainsana õppimata olid. Lauri räägib, et sisuliselt oli ju ka see esinemine õppejõududele kooli sisse saamise nimel. Vastama läks ta teadmisega, et kaotada pole enam midagi. Ta passis ruumis terve päeva ning läks vastama viimasena, kui õppejõud juba pikale veninud väsitavast päevast täitsa läbi olid. „Pidin rääkima kirjanikust, kes oli Puškini õpilane ja kelle kohta ma rohkem midagi ei teadnud. Rääkides viisin jutu sujuvalt aga hoopis Puškinile, keda õppejõud seal ruumis ilmselgelt kõik fännasid. Suurest poeedist rääkisin pikalt ja andunult. Juhtus nii, et saingi ülikooli sisse. Seega, alati tasub proovida, kui nõnda palju kaalul on,“ soovitab Lauri.

Ta sõnab, et kõikidel artistidel ja kogenud esinejatel on omad „kõrghetked", kuid sellises olukorras annab reeglina alati miskit teha või öelda, et august võimalikult valutult välja ronida - kõigil on selleks oma nipid ja meetodid. „Ja kui ka näiteks sisseastumiseksamil juhtub olema pilet, mida õppinud pole, siis tasub ikkagi auditooriumi ette astuda ja katsetada. Mängus on ju nõnda palju ja kui vähemalt üritad, siis annad endale ikkagi võimaluse, mitte ei löö kohe käega. Öeldakse ju, et julgus on pool võitu!“

Lauri toob välja mõned soovitused, mida teha olukorras, kus üldse esineda ei julge:

• Mõtle mis on sinu tugevused ja keskendu neile. „Tugevus võib olla juba see, kui julged rahva ees mikrofoni kätte võtta - suurem osa publiku seas olevatest inimestest seda teha ei julgeks ja oleksid rääkimisega jännis,“ toob ta välja.
• Näita, et oled julge. Märksõnadena toob Lauri välja enesekindluse ja selle leidmise.
• Valmista ennast ette. „Ettevalmistus on üheks võtmesõnaks, mis omakorda aitab leida seda vajalikku kindlustunnet. Alati tuleks end korralikult ette valmistada ja kõigega võimalikult hästi kurssi viia. Kui teemat valdad, on ka piisavalt ainet, millest rääkida ja nii tunned end kindlal pinnal,“ selgitab Lauri.