MIKS JULGUSTADA lapsi tundma ka tugevaid emotsioone?

Illustratiivne pilt
Illustratiivne pilt — FOTO: 123rf.com

Martin Seligmani, Jane Gillhami, Karen Reivichi ja Lisa Jaycoxi kirjutatud raamat „Optimistlik laps“ on tõenduspõhine programm, mis kaitseb last depressiooni eest, andes talle rõõmsa meele ja elujaatava hoiaku. Autorid tõdevad, et hoolimata hea enesehinnangu kampaaniast, väikelaste loomupärasest optimismist ja uutest võimalustest, mis meie ühiskonnas avanevad, on meie lapsed enneolematult pessimistlikud, kurvameelsed ja passiivsed. Miks see…

Tugevatel emotsioonidel on oma eesmärk

Autorid selgitavad, et kõige enam on depressiooniepideemia taga düsfooria ehk pahameele, kurbuse ja ärevuse pehmendamine. Enese hästi tundmise ja kõrge enesehinnangu kampaaniaga pandi inimesed uskuma, et nad peaksid negatiivseid tundeid vältima. Neid peeti tülikateks tunneteks, mis tuleks üldse ära kaotada või vähemalt minimeerida. Kuid püüdes halbu tundeid vaigistada, ei anna enesehinnanguliikumine võimalust kasutada neid hoopis heal otstarbel.

Nad rõhutavad, et tugevatel emotsioonidel, nagu ärevus, kurbus või pahameel, on oma eesmärk – need sunnivad inimest tegutsema, et muuta ennast või oma sisemaailma ja negatiivsetest tunnetest sel moel lahti saada.

Autorid rahustavad, et ebameeldivate tunnete vältimise soov on loomulik ja kui asi puudutab meie lapsi, tormame instinktiivselt kaitsma neid halbade tunnete eest, mida õigustab ka enese hästi tundmise ühiskond. Kuid halba enesetunnet on võimalik ära kasutada ja kõiki neid läheb vaja, et õppida elust rõõmu tundma ja pääseda abitusest.

Ebameeldivad tunded peidavad endas sõnumeid

Düsfoorilistel seisunditel on pikk arenemislugu. Need tunded pole pelgalt ebameeldivad, vaid peidavad endas sõnumeid. Ärevus hoiatab, et valitseb oht. Kurbus annab teada, et ähvardab kaotus. Pahameel hoiatab, et keegi on tunginud meie alale.

Kõik need sõnumid on valulikud, aga just nende valulikkus teeb võimatuks ignoreerida teadmist, et midagi võib valesti minna, ja ergutab tegutsema, et ohtu kõrvaldada.

Tugevad tunded on nagu häiresüsteem

Autorid võrdlevad, et halb tunne on nagu häiresüsteem, see pole kaugeltki veatu. Paljud, võibolla koguni suurem osa sõnumeid on valehäired – teid küünarnukiga tabanud laps pole riiukukk, vaid lihtsalt kohmakas.
Halb hinne ei näita, et õpetaja peab teid juhmiks, irooniline valentinipäevakaart polnud mõeldud teie alandamiseks.

Kui halvad tunded muutuvad krooniliseks ja halvavaks, kui käivitatakse liiga palju valehäireid, kutsutakse seda seisundit psüühikahäireks ja üritatakse summutada ravimitega või korrigeerida psühhoteraapiaga või mõlemat korraga.

Autorid rõhutavad, et düsfooria peamine kasu seisneb selles, et tugevad tunded moodustavad inimese esimese kaitsejoone olukorraks, kus meid ähvardab oht, kaotus või meie ellu sekkumine.