NIPINURK: Kuidas annavad surm ja valu elule tähenduse?

Surm on psühholoogiliselt vajalik, sest see tekitab elus panused New York Times’i menukirjanik Mark Manson tõdeb oma menukis “Kõik on p*rses”, et surma kaotamise, oma bioloogilise hapruse ületamise ja igasuguse valu leevendamise idee on esmapilgul uskumatult põnev. Aga ta usub, et see oleks samas ka psühholoogilise katastroofi algus. Ta selgitab, et esiteks, kui kaotada surm, kaob elust igasugune puudus. Kui kaotada puudus, kaob võime määrata väärtusi. Kõik näiks sellisel juhul võrdselt hea või halb, samal määral väärt su aega ja mitte, sest sul jaguks aega ja tähelepanu lõputult. Saaksid kulutada sada aastat ühe ja sama telesarja vaatamisele, ja sel poleks vahet. Võiksid lasta kõikidel oma suhetel halveneda ja hääbuda, sest lõppude lõpuks on need inimesed ju igavesti olemas – seega milleks vaeva näha? Iga himu, iga kõrvalekaldumist saaks põhjendada lihtsa “ega see mind ju ära tapa”-ga ning sellega kaasa minna. Surm on psühholoogiliselt vajalik, sest see tekitab elus panused. Sul on midagi kaotada. Sa ei tea, kui palju miskit väärt on, kui sa pole kogenud selle kaotamise himu. Sa ei tea, mille nimel sa oled nõus töötama, kui paljust oled valmis loobuma, kui palju ohverdama. Valu on meie väärtuste valuuta. Ilma kaotusvaluta (või selle tundmise võimalikkuseta) on võimatu millegi pärast väärtust määrata. Valu on iga tunde südames Manson selgitab, et valu kogemine põhjustab negatiivseid emotsioone. Valu vähendamine põhjustab positiivseid emotsioone. Kui valu vältida ning muuta end hapramaks, saavad selle tulemusena meie emotsionaalsed reaktsioonid olema sündmuste olulisuse suhtes äärmiselt ebaproportsionaalsed. Me võime ära keerata, kui burgeri vahel on liiga palju salatit. Võime hakata eneseuhkusest üle ajama, kui vaatame mingit täielikku jura ajavat YouTube’i videot, kus räägitakse sellest, kui üllad me oleme. Elu muutub kirjeldamatuteks Ameerika mägedeks, mis me südant üles-alla solgutavad, kui me puutetundlikul ekraanil üles ja alla kerime. Mida antihapramaks me aga muutume, seda sujuvamaks muutuvad meie emotsionaalsed reaktsioonid, seda paremini suudame iseend ohjata ning seda põhimõttelisemaks lähevad meie väärtused. Antihaprus on seega samatähenduslik arenemise ja küpsusega. Elu on lõputu valujõgi ning kasvamine ei tähenda selle vältimist, vaid pigem sellesse hüppamist ning selle hoovustes edukalt navigeerimist. Õnne otsimine on seega kasvamise, küpsuse ja vooruslikkuse vältimine Manson kirjutab, et see on iseenda ja oma mõistuse kohtlemine vahendina mingi kergemeelse lõpptulemuse saavutamiseks. See on naudingu nimel oma teadvuse ohverdamine. See on mugavuse kasuks väärikusest loobumine. Klassikalised filosoofid teadsid seda. Platon ja Aristoteles ei rääkinud õnnelikust elust, vaid iseloomuga elust, valutaluvuse arendamisest ja õigete ohvrite toomisest – nagu nende ajal olnukski elu vaid üks pikale veninud ohverdus. Muistsed voorused nagu vaprus, ausus ja malbus on kõik antihapruse praktiseerimise erinevad vormid: need on põhimõtted, mis saavad kaosest ja raskustest jõudu. Alles valgustusajal, teaduse ja tehnoloogia ja lõputu majanduskasvu lootuse ajastul, läks suurte mõtlejate ja filosoofide seas idanema idee, millele Thomas Jefferson andis nimeks “õnne otsimine”. Olles tunnistajaks sellele, kuidas teadus ja jõukus rahva seas vaesust, nälga ja haugis vähendavad, hakkasid valgustusaja mõtlejad arvama, et need muutused kaotavad valu. Paljud avaliku sektori intellektuaalid ja arvamusliidrid teevad seda viga seniajani: nad usuvad, et areng on vabastanud meid kannatustest, mitte muutnud kannatusi füüsiliste asemele psühholoogilisteks. “Millega valgustusaja tüübid täkkesse panid, on see, et tavaliselt on üks valu parem kui teine. Kui kõik muu jääb samaks, on parem surra üheksakümneselt kui kahekümneselt. Parem on olla hea tervisega kui haige. Parem on olla vaba omaenda eesmärke püüdma kui olla sunnitud teenima teisi. “Jõukust” võib üldse määratleda selle järgi, kui ihaldusväärne on su valu,” räägib Manson. Me näime aga olevat unustanud selle, mida klassikud teadsid: et pole vahet, kui palju jõukust maailmas luuakse, sest meie elukvaliteedi määrab meie iseloomu kvaliteet, ning meie iseloomu kvaliteedi määrab meie suhe oma valuga. Õnne otsimine heidab meid pea ees nihilismi ja kergemeelsuse kütkeisse. See juhatab meid lapsikusteni, lakkamatu ja kompromissitu vajaduseni saada midagi enamat; see tekitav augu, mida pole võimalik täita; janu, mida pole võimalik kustutada. See on korruptsioon ja sõltuvuste, enesehaletsuse ja -hävituse juur. Kui otsida valu, saame valida valu, mida oma eludesse toome Manson nendib, et see valik annab valule tähenduse - seega tekitab see ka tunde, et elul on tähendus. Sest valu on elu universaalne konstant ning konstantsed on ka võimalused selle valuga areneda. Kõik, mida selleks tegema peame, on vältima selle tuimestamist, sellest kõrvale vaatamist. Kõik, mida vajame, on sellest haaramine ning selle väärtuse ja tähenduse leidmine. Valu on kõikide väärtuste allikas. Enda valu ees tuimastamine tähendab enda tuimastamist kõige suhtes, mis selles maailmas tähtsust omab. Valu avab moraalsed lõhed, millest aegamööda saavad meie sügavaimad väärtused ja uskumused. Kui me ei ole valmis ühegi eesmärgi nimel valu tundma, siis ei saa me ka tunda, et elul on eesmärk.