NIPINURK: TERAPEUT ANNAB nõu, kuidas iseennast armastada

Tinc Photo

Monika Kuzmina

Üks olulisemaid teemasid inimeste jaoks on suhted. Suurem osa meist soovib, et tema kõrval oleks armastav inimene, kes armastaks tingimusteta ja oleks alati olemas. Kuid rännaku meetodi Eesti praktik Gerly Sepp soovitab mõelda, kui palju me ise seda teeme? Kui palju me päriselt iseennast tingimusteta armastame? Ja mis see tingimusteta armastus üldse tähendab? Selleks, et meil saaks tekkida tõeliselt õnnelik ja armastav suhe, tuleb esmalt luua armastav suhe iseendaga.

Kui me päriselt ennast armastame, siis meist kiirgub armastust, soojust, pehmust, hoolivust

Sepp sõnab, et kui me ennast armastame, siis me kulgeme mõnusalt eluvoolus, oleme hetkes ja usaldame elu. Meil tekivad kergesti erinevad suhted ja me naudime suhtlemist. Me kuulame teisi, oleme nende jaoks olemas, sest meil on enda sees nii hea olla, et meil jagub energiat, et teistele anda. Kui me päriselt armastame ennast, siis on meil ka kerge teiste armastust vastu võtta. Sest me tunneme enda väärtust, mis tuleb sügavalt meie seest. Me ei klammerdu ega omasta teisi inimesi, sest tõeline armastus loob vabaduse ja usalduse. Me oleme täiesti terved, sest armastuse seisund tervendab ka keha.

Vaja on võtta vastu ka see osa endast, mis meile ei meeldi

Sageli, kui arvame, et tõesti armastame ennast, armastame siiski vaid kuvandit iseendast. “Aga nii kui see kõikuma lüüakse ja käitume viisil, mis ei sobitu selle kuvandiga, siis me ei suuda enam ennast aktsepteerida, rääkimata armastusest. Me ütleme, et “see pole mina” või et “ma ei tunne ennast ära”. Sest me teame, et see pole meie pärisolemus. Aga selleks, et kogeda ennast läbi enda pärisolemuse, on meil vaja vastu võtta ka see osa endast, mis meile ei meeldi. Meil on vaja õppida ennast tingimusteta armastama. Kuni me võitleme selle osaga endast, mis meile ei meeldi, oleme konfliktis endaga, siis seal puudub armastus ja mõistmine. Kui vaatame ennast kõrvalt ja püüame mõista, miks me käitume nii nagu me käitume, siis võime tajuda, mis on need sügavad tunded, mida püüame varjata,” toob Sepp välja.

Ta toob näiteks, et sa klammerdud kellegi külge või tunned armukadedust ja see ei meeldi sulle, et nii käitud. Ütled, et see pole üldse sina, sest oled harilikult nii tšill. Aga ometi on see käitumismuster sinus praegu nähtavale tulnud. Siis enne ei saa see vabaneda, kui lubad selle tunde endas ära kogeda. Ütle endale: “Ma kogen praegu klammerdumist” või “ma kogen armukadedust” (või mistahes tunnet, mis on sulle ebamugav). Luba seda endale, andmata endale sealjuures ühtegi hinnangut. Aktsepteeri ka seda osa endast. Aktsepteeri seda kogemust. Võta see kogemus vastu. Armasta ennast ka selles kohas.

Kui seda on raske teha, soovitab Sepp vaadelda ennast kõrvalt. Võib minna oma kujutluses minevikku mõnda mälestusse, kus miski ei läinud nii, nagu oleksid soovinud. Kus võibolla

kritiseerisid ennast, mõistsid hukka või tundsid piinlikkust. Kujutle, kuidas lähed enda juurde ja toetad ennast nii nagu toetaksid kõige kallimat inimest. Mõistad, miks sinu noorem versioon käitus nii nagu käitus ja andestad talle.

Puhtas armastuses ei ole ootusi ja sellepärast ei ole seal ka pettumust, hukkamõistu ega kriitikat

Sepp sõnab, et puhtas armastuses on kõige täielik aktsepteerimine sellisena nagu see on. Seda võib näha väikeste laste pealt. Nende armastus enda vastu on nii puhas ja siiras. Nad on nii avatud ja ehedad. Nende reaktsioonid ja käitumine tuleb puhtast südamest. Kuni ühiskond hakkab neid vormima, et nad sobituks. Ja siis me läheme oma avatud südamega suhtlema kellegagi, kes ei ole enam nii avatud, kellel on hirm vastu võtta, sest ta on ilmselt juba haiget saanud ja saame kogemuse, et sellisena, nagu me oleme, me ei ole vastu võetud. Et me peame muutma enda käitumist ega tohi välja näidata enda päris tundeid. Nii hakkame enda südant sulgema, endale maske ja müüre kasvatama, lootuses, et kui käitume sobivalt, siis meid armastatakse ja aktsepteeritakse. Mida paremini see õnnestub, seda raskem on meil täiskasvanuna aru saada, kes me tegelikult oleme. Sest me samastame ennast selle loodud kuvandiga, kus me käitume ja reageerime nii, nagu me arvame, et meilt oodatakse. Meie tähelepanu on rohkem peas kui südames, sest pea muudkui analüüsib kõike nii ette- kui tahavaatavalt. Ja seal on pidev võrdlemine, kriitika, arvustamine. Kui inimesel on õnnestunud hästi sobituda, siis talle meeldib see kuvand iseendast ja ta usub, et ta siiralt armastab ennast. Kuid kas see ikka on nii…?

Kui oleme iseenda pärisolemusest kaugenenud, aga hing soovib, et pöörduksime enda juurde tagasi, siis võivad tulla meie ellu väljakutsed. Keerulistes situatsioonides ei ole enam lihtne ennast kontrollida ja maskid hakkavad nähtavaks tulema. Sepp selgitab, et see on suurepärane võimalus hakata ennast päriselt vastu võtma ja armastama. Kõik see, mida endas armastusega aktsepteerid ja vastu võtad, hakkab lahustuma ja vabanema. Kõik see, millega sõdid, võitled, mille eest tahaks põgeneda, eriti kõik need pimekohad, mida üldse näha ei taha – need saavad vabaneda ainult läbi tunnistamise ja aktsepteerimise. Et ma luban endal kogeda kõiki neid ebamugavaid tundeid ja võtan ennast armastusega vastu nendes kohtades – on see siis viha, kadedus, solvumine või mistahes emotsioon või käitumismuster, mida ma ei taha endas tunnistada või kogeda. Läbi sellise protsessi hakkab nähtavaks tulema meie pärisolemus, mis on armastus, rahu ja rõõm. Ja hakkame ära tundma enda sügavamaid väärtusi. Sellest kohast on ennast nii lihtne armastada ja seda ei kõiguta mitte miski väljastpoolt tulev.

Kohtle ennast alati helluse ja õrnusega – sa oled seda väärt!

“Kuni otsime armastust väljastpoolt, oleme sõltuvad. Januneme armastuse järele ja oleme meeleheitel, kui keegi meid enam ei armasta. Soovime anda armastust endast välja teistele ja

kurvastame, kui seda ei võeta vastu,” räägib Sepp ja lisab, et lahendus on selles, et hakkame esmalt iseennast täitma selle armastusega, mida oleme harjunud endast väljapoole saatma. See on kõige lihtsam ja tõhusam praktika, mis tervendab meid kõikidel tasanditel, kaasaarvatud meie füüsiline keha ja suhted. Kui oleme ise ennast armastusega täitnud, tekivad suhted, kus ei ole ootusi ega nõudmisi, et teine mulle hea tunde tekitaks, sest mul on iseendas hea olla. Siis tekivad suhted, kus on võrdsed partnerid, kellel on samad väärtushinnangud ja ühine tee. Kus on usaldus, vabadus ja koosloomine. Ning ainult siis, kui me ennast enam teistega ei võrdle ega hinda ja võtame ennast täielikult vastu, saab avalduda meie ainulaadsus ja saavad avalduda meie anded.