Heroiin

- Kas tunned mõnd heroiinisõltlast?
- Kõik, keda tundsin, on surnud.

Nicole Richie nimi ei vaja paljude jaoks tutvustamist. Tema ongi USA superseriaali „Lihtne elu“ staar, tema ongi skandaalse Paris Hiltoni (eks)sõbranna, lisaks on tema ülikiire kõhnumine köitnud paljude meeli ning tema soojad suhted heroiiniga tekitanud valjuhäälset meediakära. Ajal, mil noorukeste filmistaaride nädalad mööduvad mõnuainetest paksu õhuga ööklubide ning võõrutuskliinikute vahel pendeldades, tasuks meil kõigil järele mõelda, mis on sellise valiku hind.

Heroiini tarvitamise tagajärjed on raskesti ennustatavad. Narkootikumide toime oleneb peamiselt sellest, missugust ainet, kuidas (süstides, suukaudselt vms) ja kui palju ning millega koos parasjagu tarvitatakse. Rolli mängib ka ümbritsev keskkond, aine võimaliku mõjuga seotud ootused ning samuti igaühe individuaalsed isikuomadused. Sõltuvus kujuneb kiiremini neil, kellel aine tarvitamine kutsub esile meeleolu olulise kõrgenemise juba esimesel korral (mida „paremini“ narkootikum mõjub, seda „paremini“ tekib sõltuvus). Sõltuvus võibki niisiis kujuneda juba esimese tarvitamise järel.

Heroiini toime (kirjeldamatu heaolu- ja õnnetunne, orgasmilaadne kuumustunne kõhus, vähenenud valutundlikkus) kaob kiiresti – mõne tunniga – ja kiirelt ilmnevad ärajääma- ehk võõrutusnähud (valud, oksendushood jms), mis aga ei kao niipea. Tugevate võõrutusnähtude tõttu muutub peagi ka heroiini kasutamise põhjendus, sõltuvuse arenemisega kaasneb enamasti väga tugev isiksuse muutus. Inimese huvidering kuivab kokku ning piirdub lõpuks vaid probleemidega, mis puudutavad narkootikumi hankimist. Seejuures võidakse muutuda agressiivseks, vastutustundetuks ja otseselt vägivaldseks. Niisuguse üldise eetilise languse taustal muutuvad sagedaseks joobes autojuhtimine ning muud kuritegelikud käitumismustrid. Vajadus aine järele võib muutuda sedavõrd tugevaks, et inimene jätkab narkootikumi hankimist ja tarvitamist ka tingimustes, mis ohustavad tema elu. Heroiinisõltlase füüsiline jõud ja töövõime vähenevad, ohtliku kaalukaotusega kaasneb üldjuhul organismi kaitsevõime kadumine erinevate nakkuste suhtes.

Ainet tarvitava inimese organism harjub heroiinikogusega kiiresti ja tolerantsi tekkides tuleb annuseid üha suurendada. Algannusega võrreldes kasutavadki „kogenud“ sõltlased juba kuni sajakordseid annuseid, mis algajale on surmavad. Heroiini üledoseerimine võib toimuda mitmel viisil: näiteks harjumusliku koguse tarbimisel olukorras, kus tarvitamisse on mingil põhjusel (näiteks vangistuse tõttu) jäänud paus ja organism on vahepeal jõudnud sel määral taastuda, et efekti saavutamiseks piisaks ka veidi väiksemast annusest. Samuti ei või iial lõplikult kindel olla, mis vahekorras on „kaupmees“ parasjagu sel korral seganud puhta heroiini ja lahjendavad abiained (puhas heroiin on lahjendamata tarvitamiseks surmavalt kangetoimeline).

Heroiin on sedavõrd tugevatoimeline, et üledoos põhjustab hingamise seiskumise ja surma. Üledoosi on aga lihtne saada, kuna organismi üldist ning ka konkreetse hetke vastupanuvõimet ning samuti puhta heroiini hulka doosis on raske ette ennustada – kuulus lauljatar Janis Joplin suri justnimelt sellise äparduse tagajärjel, sest ostetud heroiiniannusesse oli saanud harilikust palju rohkem puhast ainet. Ta oli surres vaid 27-aastane.
Heroiini üleannustamise korral tekkiv hingamisseiskus on nii ootamatu, et narkomaan sureb, süstlanõel veenis. Süstimiskohta tuleb põletiku jms tõttu sageli vahetada, nii et kui käed-jalad on sõelapõhjaks süstitud, võetakse kasutusele üha meeleheitlikumad meetodid: süstitakse peegli ees silmadesse, oimukohtadesse...

Heroiini sünteesis esimest korda 1874. aastal inglise keemik Alder Wright ning uut ainet katsetati koerte peal. Kasutusse ei läinud ta aga enne, kui 23 aastat hiljem taasavastas selle aine saksa keemik Felix Hoffmann (kes muide on kuulus ka aspiriini leiutamise poolest); tema katse algseks eesmärgiks oli tegelikult soov sünteesida kodeiin – aine, mida tänapäevalgi leidub köharohu koostises. Ometi tekkis eksperimendi käigus seletamatult heroiin (ehk teise nimega diatsetüülmorfiin), mis vastupidiselt kavatsetule oli koguni veel kangem morfiinist, mille baasil teda sünteesiti. Patsiendid, kes vastloodud ravimit tarbisid, tundsid end selle toimel kui kangelased, mistõttu ainet hakatigi nimetama heroiiniks (ingl k heroin; heroic – kangelaslik; heroine – kangelanna). Tosin aastat kasutati heroiini seaduslikult köharavimina, seda ka lastel!

Sarnaselt morfiinile on heroiin valuvaigistava toimega, ent morfiinist veelgi tugevatoimelisem. Seejuures valutunne algselt küll säilib, kuid seda ei tajuta ebameeldivana (kaob valuemotsioon), koguste suurendamisel kaob aga valuaisting sootuks. Algselt võeti heroiin kasutusele morfiini aseainena tolle sõltuvuse ravimiseks, kuid hiljem selgus, et maks  muundub heroiini organismis ikkagi just sellekssamaks morfiiniks (mis oma toimelt sarnaneb endorfiinidele ehk endogeensetele opioididele – need on heaolutunnet tekitavad polüpeptiidsed ühendid, mida organism ka ise vabastab, näiteks pikemaajalise sportliku treeningu tulemusel, sel viisil tekkinuna on nad aga täiesti tervitatavad ning ohutud!). Heroiinisõltuvusest pääsemiseks ning ärajäämanähtude leevendamiseks on omakorda ühe võimalusena välja töötatud metadoonasendusravi. Sarnaselt heroiinile ja morfiinile opioidide rühma kuuluva metadooni toimeaeg on pikem kui heroiinil (kuni 24h) ning vaatamata ohule saada heroiinisõltuvuse asemel või sellele lisaks metadoonisõltuvus, haarab nii mõnigi uppuja just sellest õlekõrrest.

Heroiin kandub ilma takistuseta ajju ja ka platsentasse ning võib põhjustada loote väärarenguid. Heroiin on teatud mõttes nagu laenuks võetud hiigelsumma: raha on ühtäkki roppu moodi, kuid peatselt tuleb hakata tegema tagasimakseid ning sealjuures on intressid lausa ebainimlikud. Kokkuvõttes kooritakse inimeselt kümme nahka, kasu asemel on üksnes kahju, tagasiteed aga üldjuhul enam ei ole.