Kaitske oma paroole!

Internetist on väga lihtne kellegi identiteeti varastada. Kasvõi
sedasama ülilevinud MSN-i kontot. Iseenesest pole justkui väga hull
asi, aga kui arvestada, et keegi võõras võib sinu nime all sõprade
saladusi uurida, halvasti öeldes tuttavatega suhted ära rikkuda ja veel
palju hullematki korda saata…  /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Internetist on väga lihtne kellegi identiteeti varastada. Kasvõi sedasama ülilevinud MSN-i kontot. Iseenesest pole justkui väga hull asi, aga kui arvestada, et keegi võõras võib sinu nime all sõprade saladusi uurida, halvasti öeldes tuttavatega suhted ära rikkuda ja veel palju hullematki korda saata…

Suhteliselt süütu näide elust enesest toob meieni Kadri (26): „ MSN`i keskkond on muutunud väga oluliseks suhtluskanaliks minu elus. Saan selle kaudu oma tööasju ajada, sõpradega kontakti hoida ning sugulaste elu ja tervisega end kurssi viia. Piisab täiesti viiest minutist päevas, et oluliste inimeste olukorrast teadlikumaks saada ja mõningaid asju kokku leppida. Paar kuud tagasi märkasin, et üks sugulane ei vasta enam. On küll sisse logitud ning isegi „hõivatud“-märki pole taga. Küsin: “Kuidas elate?“, kuid vastust ei tule ega tule. Ja mitu nädalat nii. Mõtlesin juba, et olen teda kuidagi enesele teadvustamata solvanud. Lõpuks võtsin end kokku ja helistasin uurimaks, kuidas tal läheb ja kas tõesti olen teda nii hirmsasti pahandanud. {image id=240832 align=”right”}Klaara (34) ütles kohe rõõmsalt „Tere!“. Uurisime teineteise elujärje kohta paari küsimusega ja siis ei pidanud ma enam vastu: „Miks sa mind MSN-is ignoreerid?“. Vaesekese hääl muutus kohe kurvaks. Ta seletas, et keegi kasutab tema kontot – saadab sõpru kiiremini ja kaugemale ning teeb muid trikke Klaara nimel. Klaara on muidu üsna arvutivõõras inimene ja ei osanud midagi olukorra parandamiseks ette võtta. „Kas sa parooli muutmise peale oled mõelnud?“, küsisin mina. Ta polnud sellise võimaluse peale mõelnudki. Telefoni teel suheldes logisin tema privaatruumi ja muutsin paroolid. Lõpuks sai sugulane kontrolli oma konto üle tagasi, kuid palju südamevalu ja frustratsiooni oleks jäänud olemata, kui ta oleks kohe turvalisemalt oma paroole hoidnud ning veidi keerulisema tähtede ja numbrite kombinatsiooni pannud.“

Samuti olen kuulnud mitmeid lugusid sellest, kuidas vanem inimene kaotab rahakoti. {image id=240835 align=”left”}Lugu polekski nii drastiline – palju seda sularaha ikka enam kaardimaksete ajastul kaasas kantakse – kui vanemad inimesed oma pangakaardi PIN-koode rahakoti vahel paberitükile kirjutatuna kaasas ei kannaks. Mõnel on isegi kenasti kirjas – pangakaardi PIN! Selline mõtlematus võib kiiresti reageeriva kuritahtliku leidja puhul maksma minna kogu pangaarvel leiduva summa.

Hämmastavalt suur osa inimestest kasutab samu paroole erinevatel kontodel. Eriti ettevaatlik tuleb olla oma pangaparoolidega – mitte mingil juhul ei tohi kasutada seal midagi täiesti ilmset – näiteks oma esmasündinu nime. Samuti ei tohi kanda kaasas pangaparoole ega avalikustada tundlikku infot inimesele, kelle isikus täiesti kindlad ei olda.

Oma südamerahu nimel võtke enne mõne sisselogimist nõudva keskkonnaga liitumist mõni minut aega turvalisuse põhimõtetega tutvumiseks ning leidke selline salasõna, millel on loogiline seos vaid teie jaoks. Hoidke hoolsalt oma dokumente, sest nende abil võetud laenudest ja muudest mahhinatsioonidest võib juba Eesti meediaski piisavalt lugeda, et ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Alati ei piirdu kahju vaid mõne arusaamatusega suhtluskesskonna sõprade hulgas. Antud artikli alguses toodud näide oli veel liigagi süütu ja suhteliselt ohutu.

Kes oma arvuti ja Interneti-isiksuse kaitsmisest rohkem huvitatud on, võib kasulike soovitusi leida oma veebipakkuja koduleheküljelt ning isegi Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskuste juures (veebikesksed nõuanded leiad täpsemini SIIT). Veidi rohkem internetiotsingut kasutades ja kasvõi viimasena viidatud lingile klikkides leiate sealt edasiseks süvenemiseks viiteid veelgi. Turvalist suhtlemist!

Veronika Raudsepp Linnupuu

veronika@buduaar.ee