LAPSEVANEM, ÄRA KARISTA LAST! Tee hoopis niimoodi!

Kui laps käitub halvasti, siis loogilised tagajärjed õpetavad last tunduvalt tõhusamalt kui ükskõik milline karistusviis.

Vihasena langetatud karistused ei toimi pikemas perspektiivis. Karistus võib panna lapse sõna kuulama sellel hetkel, kui pahandus toimub, kuid mõjutab negatiivselt lapse enesehinnangut. Loogilise tagajärje all mõeldakse seda, et laps on sunnitud kannatama otseselt oma teo tagajärje all. Näiteks kui laps keelust hoolimata mängib piimaklaasiga ning see ümber kukub, ei tuletata talle meelde keeldu, ei öelda tema kohta kohmakas või keeldutakse rohkem piima andmast, vaid küsitakse, mida ta nüüd tegema peab. Ta kas suudab ise välja mõelda, et peab enda järelt ära koristama või talle õpetatakse, kuidas lappi kasutada.

Miks see töötab?

Loogilisel tagajärjel on otsene seos halva käitumisega, seetõttu on lapsel kergem õppida, miks ta oma käitumist muutma peab. Karistus ei tuleta mingil viisil meelde kuritegu ennast.

Kui keskendutakse teole endale, mitte selle tegijale, siis karistus ei alanda last. Tavaliselt kasvatavad karistused kibestust ja kättemaksu, mitte ei õpeta last. Loogilised tagajärjed julgustavad last oma tegude eest vastutama ning suurendavad lapse turvatunnet ja kontakti vanemaga, erinevalt nurgas seismisest ja muudest karistustest.

Mõnikord pole aga ka loogilise tagajärje kasutamine õige viis. Mõnikord vajab laps lihtsalt kallistust ja seletust selle kohta, kuidas ta mingis olukorras käituma peaks. Suurte ja pikaajaliste probleemidega tasuks pöörduda spetsialisti poole. 

allikas: Psychology Today