Meie lapse hirmud

Lapse hirme ei ole võimalik ära hoida. Ega peagi. Hirmud hoiavad lapse eemal ohtlikest olukordadest, millega toimetulemiseks ta veel võimeline pole. On täiesti normaalne, kui väikelaps kardab võõraid inimesi, koeri, lärmakaid kohti ja eemalolekut hooldajatest. Neid ei tohi sundida igale võõrale musi andma, igale koera pai tegema ning nendega ei tohi riielda, kui nad võõra inimese lähenedes nutma hakkavad.

Mõned hirmud ja ängid on etteaimatavad, sest kaasnevad teatud vanusega.

Näiteks:

*8-18 kuu vanune kardab tõenäoliselt hooldajast eemalolekut, võõraid inimesi, müra, rahvamasse ja vett.

*Kaheaastane kardab tavaliselt lärmi, suuri esemeid, äravooluauku kadumist ja loomi.

*Kahe ja poole aastase hirmudeks on tuttavate esemete ümberpaigutamine ja ootamatud sündmused.

*Kolmeaastane kardab näiteks maske, vanemaid inimesi, pimedust ja loomi.

*Nelja-aastane kardab enamasti lärmi, pimedust, metsikuid loomi, lahkumist, kujuteldavaid koletisi, ähvardusi ja agressiivseid tegevusi.

*Viieaastane kardab enamasti haavu, iseenda verd, kukkumist ja koeri.

Vanemad peavad mõistma oma lapse hirme ja hoolitsema selle eest, et nad neid ei süvendaks. Tuleb mõista, et kuigi laste hirmud on ebareaalsed täiskasvanu loogika järgi, on need lapse jaoks tõelised. Ära hakka oma lapsega vaidlema tema hirmude teemal, ära naeruväärista neid ega suhtu neisse üleolevalt. Austa lapse soovi eemale tõmbuda ja oma hirmu põhjusi vältida - ära MITTE KUNAGI sunni teda oma hirmuga silmitsi seisma. Hirmud kaovad kiiremini, kui vanemad suhtuvad neisse austusega. Julgusta last ning ole talle turvaline tugisammas. Kallista teda ning ütle, et aitad tal hirmuga toime tulla ning hirmutekitajaid vältida.

Lahkumisega seotud hirmud

Kõigi laste kõige suurem hirm ongi seotud lahkumisega - nad kardavad, et vanemad ei armasta neid enam või jätavad nad maha. Kui laps tunnetab peamisest hooldajast lahkumist, on tal vaja kinnitust, et too tuleb kindlasti tagasi. Lisaks ei tohi vanemaid KUNAGI ähvardada last mahajätmisega - mitte iial. Ära kasuta isegi kõige igapäevasemates olukordades selliseid sõnu - kui sa kohe ei tule, jätan su siia -, ole nii vihane või väsinud kui tahes.

Regulaarsed, etteaimatavad kohaloleku- ja lahkumisperioodid koos ette teada olevate rutiinsete toimingutega on parim viis vältimaks lapse kokkupuudet tema suurima hirmuga.

Kui töögraafik sunnib regulaarselt rutiinist kõrvale kalduma, tuleb last aegasti ette valmistada.

Lapsed tulevad lahusviibimisega väga hästi toime, kui see on neile pikka aega ette teada. Ära mitte kunagi lahku ootamatult, hiilides hüvasti jätmata minema, et mitte lapse nuttu kuulda.

Stressiga seotud hirmud

Väiksed lapsed ei suuda alati väljendada, kui väga kodus või mujal ümbritsevas keskkonnas valitsevad pinged neid endast välja viivad. Terve väikelaps või koolieelik, kellel on äkitselt tekkinud mitmesugused hirmud, kes sageli nutma puhkeb, keeldub kodust välja minemast või kes ei taha tegeleda millegagi, mis talle senini väga meeldis, võib tunda hirmu võimaluse ees, et tema senine elu on lõppemas. Väga väikese lapsega ei ole võimalik neid hirme ka läbi arutada. Ta saab ainult oma käitumisega näidata, kui väga ta kardab.

Kui märkad midagi niisugust oma lapse juures, on kõige tähtsam pakkuda talle suurimat võimalikku hubasust ja turvatunnet. Hoia teda rohkem kaisus, kiiguta süles, vaadake silma, vestelge rahulikult ja sisendage talle turvatunnet. Anna lapsele mõista, et kui ka tema ümber olevad asjad tunduvad ebastabiilsed, oled sina ikka tal olemas.

Eeskujudelt õpitud hirmud

Vanemad on oma lastele eeskujuks. Nende käitumine määrab, kas laps hakkab uues olukorras kartma või mitte. Näiteks, kui laps näeb esimest korda võõrast inimest, hakkavad paljud lapsed hirmust kriiskama ja vaatavad vanemate poole. Kui vanemad on rahulikud ja kindlad, võtab lapski omaks vanemate hoiaku ja rahuneb. Kui aga vanemad paistavad murelikud, suureneb lapse hirm veelgi ja ta hakkab hirmust röökima.

Realistlikud hirmud

Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et kui sina püüad igati last kaitsta, siis elu üllatab ikkagi mõne ränga kogemusega. Koer võib last hammustada, ta võib vette kukkudes peaaegu uppuda või näha, kuidas naabermaja põleb. Sellistest kogemustest alguse saanud hirmud võivad olla dramaatilised ja halvavad ning võivad mõne teise hirmu koostoimel isegi suureneda. Näiteks koera käest hammustada saanud laps võib hakata kartma kõiki loomi.

Hirmust toibumiseks sobivad väga hästi kaastundlikud ja empaatilised vestlused, kannatlikja rahulik ootamine, et hirm aja jooksul tasapisi ununeb. Abi võib olla hirmu tekitaja ( olenevalt lapse reaktsioonist) järk-järgulisest tagasitoomisest tema ellu (madal täispuhutav lastebassein, mille põhjas on sentimeetri jagu vett lapsele, kes pääses uppumisohust, või suur mängukoer lapsele, keda koer hammustas). 

Kuid mitte mingil tingimusel ei tohi sundida last liiga vara hirmutekitajatega silmitsi seisma ega arvata, et niiviisi võib ta oma hirmust lahti saada. Selline teguviis annab ainult tagasilööke ja võib süvendada hirmu kogu eluks.

Allikas: L. Pearson " Kuidas kasvatada rõõmsaid, terveid ja viisakaid lapsi".

Triin Tisler