”MA EI TEADNUD, et on võimalik nii kiiresti sünnitada!”

”MA EI TEADNUD, et on võimalik nii kiiresti sünnitada!”
123rf.com

Nii palju kui on naisi, on ka erinevaid sünnituskogemusi. Seekord usaldasid Buduaarile oma emaks saamise lood naised, kelle sünnitused on olnud tõeliselt kiired. Kes oleks uskunud, et vähem kui tunniga võib kõhubeebi päriselt su rinnal lebada?

Kolme lapse ema Kristin ütleb, et tema sünnitused on kulgenud väga kergelt, kiirelt ja järjest valutumalt: ”Õigem oleks öelda, et lausa päris valudeta.”

Kristinil on kaks tütart – üks 13- ja teine 5-aastane ning lisaks aastane pisipoeg. Naine tõdeb, et unistas kõikide laste puhul vesisünnitusest, aga juhtus nii, et kahe esimese lapsega ei jõutud vanni isegi vett täis lasta, enne kui sünnitaja juba haiglas kohal oli. Kristin meenutab, et kaks esimest sünnitust olid kiired ja valutada jõudis ta minimaalselt. ”Kui veed olid ära tulnud, algasid üsna kohe ka väga intensiivsed ja tugevad valud, mis panid epiduraali või midagi muud leevendavat küsima. Kuna täisavatus ja pressimise tunne tekkisid samuti kiiresti ning suuremad valud kadusid, ei mõelnud ma enam valuvaigistite peale ja keskendusin sellele, et kohe on beebi mu rinnal.” Mõlema tütre sünnijärgselt oldi koos abikaasaga esialgu küll perepalatis, aga juba sama päeva lõunaks saadi koju. ”Mu tüdrukud sündisid mõlemad öösel, hommikul vaadati nad üle ja juba lõunaks olin kodus. Kutsusin külalisi ja pakkusin kohvi ning kooki,” muigab naine.

Pisipoeg vähem kui tunni ajaga käes

Kolmandat last oodates pelgas naine kõige rohkem seda et äkki ta ei jõuagi haiglasse. ”Tähtaeg oli 2. aprillil 2020 ja juba mitu nädalat varem ärkasin mõttega, et äkki on täna see päev, mil beebi sünnib.” Märtsi keskel võeti koroonaviiruse leviku tõttu sünnitusmajades kasutusele ranged piirangud, mistõttu isasid sünnitusele kaasa ei lubatud. Naine meenutab, et esialgu tekitas see muidugi paanikat, sest kahe esimese lapse sünni juures oli kallis abikaasa viibinud ja see tundus endiselt väga oluline. Piirangutest tulenevalt otsustati viimasel hetkel ka eraämmaemanda kasuks, sest see tundus turvaline valik. ”Mõtlesin sel hetkel tõsimeeli, et mis siis saab, kui haiglas personali kõigile ei jätku ja pean päris üksi sünnitama ning äkki ootab just seekord ees pikk sünnitus. Tänu abikaasa ratsionaalsele tegutsemisele leidsime kiiresti inimese, kes arvestas, et on sünnituse päeval 100% koos minuga. Sellegipoolest tuli arvestada mõttega, et kui personali ei jätku, siis erateenus tühistatakse. Proovisin olla positiivne ja sisimas teadsin, et kõik läheb hästi.”

Ämmaemand uuris veel, et kas ma tõesti ei tunne midagi.

30. märtsi hommikul kella 10 ajal tundis Kristin, et midagi on teistmoodi ja avastas ka väikese veritsuse. ”Mõtlesin esialgu, et ju see on limakork, mis ära tuli, mis ei pruugi veel sünnituse algust tähendada, aga otsustasin abikaasaga konsulteerides siiski tegutseda. Helistasin ämmaemandale ja ütlesin, et pean tulema end näitama. Ämmaemand soovitas teha nii, kuidas ma ise tunnen. Minu jaoks oli haiglasse kiirustamine oluline, sest kartsin, et kui juba valud tulevad, siis tuleb kiirelt ka beebi ja kui see peaks juhtuma varasemast veelgi kiiremini, siis ei pruugi ma üldse haiglasse jõuda. Niisiis leppisime kokku, et kohtume poole tunni pärast ITK-s. Ärevus tuli sisse ja abikaasa viis mind haiglasse, kus välisukse taga pidime hüvasti jätma ja mina turvamehe saatel registratuuri poole edasi liikusin. Olin selleks ajaks ilma kaasata sünnitamise mõttega harjunud ja keskendusin ainult oma kõhubeebile. Veidi ootamist registratuuris ja pääsesingi sünnituspalatisse, kus ämmaemand oli vanni juba vee lasknud. Sain aru, et ka looteveekott oli katki läinud, sest vesi vaikselt nirises. Ülevaatuse käigus selguski, et emakakaela avatus oli juba 8 cm ja laps kohe-kohe valmis tulema. Täisavatuseni läks vaid mõni hetk ning võisingi vanni minna. Ämmaemand ütles, et tema arvates on laps vaid paari küki kaugusel ja ka targad aparaadid minu küljes näitasid, et sünnitegevus ”sajaga” käib. Küsisin veel, et kas see on okei, et ma midagi ei tunne ja sain vastuseks, et see ei ole tavapärane, aga vahel harva võib nii tõesti juhtuda. Päris mõnus oli seal vannis mõelda, et kohe näengi meie poega,” meenutab Kristin. ”Ämmaemand uuris veel, et kas ma tõesti ei tunne midagi, kuid minul oli vaid imeõrn menstruatsiooni alguse tundmus. Ämmaemand palus, et kui seda veel tunnen, siis pressiksin. Tuli, pressisin ja ämmaemand kiitis, et laps liigub edasi ja pressigu ma üks kord veel. Nii nägigi 11.25 ilmavalgust meie poeg, kes sündis tema jaoks loomulikku veekeskkonda. Kuna koroona tõttu samal päeval haiglast välja saada polnud võimalik, veetsime paar päeva kahekesi peretoas ja saime siis koju, kus kõik pereliikmed uhkelt uut ilmakodanikku kallistada said.”

Kolme lapse ema Kaisa tõdeb, et kõik tema sünnitused on olnud hästi sarnased ja alanud täpselt samamoodi: ”Keset ööd tulevad veed voodisse ja mõne aja pärast hakkavad valud, mis on kohe väga intensiivsed ja tihedad.”

Katrin Talpsepp

Naise sõnul läks kõige kauem aega esimese lapsega, kelle sünnitus kestis 2 tundi ja 5 minutit. Lühim oli pisipoja sünd möödunud kevadel, mis kestis vaid 1,5 tundi.

Ootamatult kiired sünnitused

Kaisa meenutab, et kui esimene sünnitus pihta hakkas, ei osanud ta aimatagi, et juba kahe tunni pärast on laps ta kõhul. ”Veed tulid kell 2.13 ja ajasin mehe üles, et kuule, hakkab vist pihta! Selle peale keeras ta teise külje ja ütles, et pikutab veel veidi, kuna niikuinii pidavat ju aega minema. Olime perekooli loengus kuulnud, et esimesed sünnitused kestavad üldjuhul ikka 10+ tundi. Kui mu valude vahed olid kõigest 4 minutit, otsustasime igaks juhuks hakata haigla poole liikuma. Õnneks elame linnas ja jõudsime haiglasse kiiresti. Vastuvõtutuppa sisenedes tundsin, et nüüd on küll midagi teisiti ja kohe on vaja pressida. Äkitselt läks kõigil jube kiireks ja mingit KTG-d ega läbivaatust teha ei jõutudki. Mäletan, et kuna valudel siis enam vahesid polnud, mõtlesin, et issand jumal, mitmeid tunde ma sedasi küll ei suuda. Mees läks vahepeal autot ümber parkima ja tagasi tulles ehmatas korralikult, sest nägi verist vastuvõtutuba ja seda, kuidas mind kiiresti voodiga minema viidi. Kui ta mulle sünnitusosakonda järele jõudis, siis pärast paari pressi beebi juba sündiski. Pisitütar oli 51 cm ja 3894 g. Olin päris katki ja õmblemine võttis üsna pikalt aega. Pärast seda läksime perepalatisse ja kaks päeva hiljem, minu enda sünnipäeval, saime koju.”

Terve teise raseduse tundis Kaisa hirmu, et äkki hakkab sünnitus kusagil vales kohas pihta ja haiglasse ei jõuta õigeks ajaks. ”Ühel õhtul, kui tähtajani oli veel pisut aega, aga beebi oli juba õigeaegne, olid meil sõbrad külas. Mõtlesin veel enne magamaminekut, et täna öösel oleks hea sünnitama minna, sest siis saaksid sõbrad vanema lapsega jääda ja meie kohe haiglasse kiirustada. Juba paar tundi hiljem tulidki veed. Kutsusin oma õe poistele appi ja kiirustasime ise haiglasse. Jõudsime kohale umbes poole tunni pärast ja kui avatust oli selleks hetkeks 4 cm, siis valusid veel mitte. Valud hakkasid alles vastuvõtutoas KTG all olles ja muutusid väga intensiivseks sünnitustuppa jõudes. Kui ämmaemand meid vaatama tuli ja ütlesin, et on vist pressid, ei tahtnud ta hästi uskuda, sest avatus oli vastuvõtutoas olnud nii väike. Ülevaatamisel selgus, et oligi täisavatus ja pressimine võis alata. 2 tundi ja 3 minutit pärast lootevee puhkemist sündis kolm nädalat enne tähtaega meie pojake, 52 cm ja 3886 grammi. Lastearst ütles hiljem, et kui oleks venitanud tähtajani, oleks poiss kindlasti 4,5 kg kaalunud.

Ämmaemand tuli ja küsis, et kas hakkame sünnitama ja 15 minutit hiljem oli meie vägilane väljas.

Naise kolmanda raseduse lõpp möödus eriolukorra ajal. ”Olin kahe lapsega kodus ja koguaeg oli keegi valvel, et saaks vajadusel laste juurde tulla. See poiss aga meiega koostööd teha ei tahtnud ja otsustas sündida päev enne esilekutsumist, 40+5 nädalal. Viis päeva enne sünnitust oli mul kontroll, kus ämmaemand ütles, et avatus on juba 4–5 cm ja enam ei tohiks kaua aega minna, kuid pisipoeg ootas siiski viimase minutini. Nii nagu kahe eelneva sünnituse puhul, algas see samuti öösel lootevee tulekuga, kuid seekord algasid kohe ka valud. Kutsusin kiiresti oma ema laste juurde ja pool tundi hiljem olime haiglas. Miskipärast hoiti mind sel korral valvetoas KTG all väga pikalt ja sünnitustuppa jõudsin alles 45 minutit hiljem. Ämmaemand tuli ja küsis, et kas hakkame sünnitama ja mina vastasin, et tahaks vist jah. 15 minutit hiljem oli meie vägilane väljas. Tüüp kaalus 4840 g ja oli 56 cm pikk, mis tundus mulle ebareaalsena, sest esiteks oli mulle terve raseduse vältel räägitud, et laps on pigem keskmisest väiksem ja teiseks ei olnud mul mitte ühtegi õmblust. Mul õnnestus saada imeline ämmaemand, kes juhendas mind nii ilusti pressima ja hingama, et ligi 5 kg kaaluv beebi ei teinudki mind katki. Hiljem palatisse minnes sain esimest korda pärast sünnitust kohe ilma valuta voodile istuda,” meenutab Kaisa.

Karin* on 26aastane kahe tütre ema, kelle mõlemad sünnitused on kulgenud oodatust palju kergemini ja lapsed saanud sünnihindeks 10 punktist 10.

Naine räägib, et kui ta 20aastasena esimest tütart sünnitama läks, kartis ta oma saleda keha tõttu väga, et sünnitus tuleb keeruline. Kui see päev kätte jõudis, läks aga hoopis teisiti.

Isegi ämmaemand naeris, et ma ei oska kõvasti karjuda.

”Minu esimene laps kutsuti esile tabletiga, sest meil mõlemal oli trombioht. Haiglasse jõudes manustati mulle kohe ravimit ja saadeti palatisse. Olin endale palganud eraämmaemanda, kes mind pidevalt toetas ja vaatamas käis. Tund aega pärast tableti võtmist puhkesid mul looteveed ja hakkaski kiire sünnitegevus. Umbes kolme tunni pärast oli laps käes. Sünnitus ise kulges väga rahulikult ja suuremate valudeta. Isegi ämmaemand naeris, et ma ei oska kõvasti karjuda ja julgustas, et siin ei pea ennast tagasi hoidma. Sünnihindeks anti lapsele 10 punkti,” meenutab Karin.

Naise teine sünnitus oli aga veelgi kiirem ja ka naljakas. ”Oli kolmapäev ja traditsiooni kohaselt vaatasin telekast oma lemmiksarja, kui tundsin, et kõhus hakkas imelik. Helistasin enda ämmaemandale ja ta ütles, et paneksin kirja, kui tihti imelik tunne on. Selgus, et mul olid juba tuhud alanud ja väikesed pisted kõhus olid regulaarsed. Kuna mu kahe sünnituse vahe oli imeväike, käskis ämmaemand kohe haiglasse tulla. Ma ise ei saanud muidugi aru, miks nii kiiresti peab minema, sest midagi hullu ju viga ei olnud. Poole tunni pärast haiglasse jõudes selgus, et avatust oli juba 8 cm. Kuna 10 cm avatusega hakatakse sünnitama, siis viidi mind kiirelt palatisse ja laps oli tunni pärast käes. See käis nii kiiresti! Sünnihindeks tuli taaskord 10 punkti. Haiglast sain ma välja juba järgmisel hommikul, kuna mind ootas kodus ka teine väike preili, kelle eest pidin hoolitsema,” meenutab ta. ”Ma tõesti ei taha mõeldagi, mida paljud naised läbi elavad, kes mitmeid päevi sünnitavad. Minu kogemus oli väga positiivne ja ka pärast sünnitust sai keha üpris ruttu tagasi tavapärasesse vormi.”

*nimi muudetud, õige nimi toimetusele teada

Kommentaari andis Pelgulinna sünnitusmaja sünnitusosakonna vastutav ämmaemand Merit Tammela:

Kuidas sünnitus kulgeb ja kui kiiresti beebi ilmale tuleb, on väga individuaalne – seda ei ole võimalik ette ennustada. Nii palju kui on naisi, on ka erinevaid sünnitusi. Veelgi enam – ka samal naisel võib olla mitu väga erinevat kogemust. Üldjuhul kestab esimene sünnitus kauem kui järgmised, aga ka siin võib olla erandeid.

Kõik kehad on erinevad, ka kudede elastsus on inimesiti erinev. Mida venivamad on koed, seda lihtsam ja kiirem on beebil ilmale tulla. Olulist rolli mängivad siinkohal geenid ehk see, mis on nii-öelda looduse poolt kaasa antud. Kui on varasemalt teada, kuidas kulges sünnitus emal, võib see anda aimdust, mis on ees ootamas tütart. Sünnituse kiirust mõjutab veel seegi, milline on beebi asend kõhus – kui hästi on ta oma pea sünnitusteedesse sättinud ja kui mugav on tal sealt edasi liikuda.

Tuleb aga meeles pidada, et kiire ei võrdu alati kerge. Vahel võivad valud kesta lühikest aega, kuid on see-eest väga intensiivsed. Kui koed ei saa hästi venima, tekib suurem oht rebendite tekkeks. Selleks et rebendite ohtu vähendada, saab ämmaemand aidata naisel vahetada asendeid, et ülikiire sünnituse korral mõnevõrra pikendada lapse ilmaletuleku aega. Nii saab ka beebi ilmaletulekuks paremini valmistuda ning tema kohanemine uue maailmaga pole nii stressirohke.

Kergema ja meeldivama sünnituse jaoks saab naine ise väga palju ära teha. Esimene samm on eelhäälestus. Kui naine on sünnituseks psühholoogiliselt ette valmistunud, ootusärevil ja valmis oma beebiga kohtuma, siis domineerivad kehas õnne- ja heaoluhormoonid, mis leevendavad valu ja aitavad kehal lõdvestuda. Nende mõjul on ka beebi tulek pehmem ja kiirem. Stress ja hirm on see, mis viivad keha pingeseisundisse ja mistõttu hakkab keha meile vastu töötama. Vesi (dušš, vann) on hea vahend aitamaks kehal lõõgastuda ja lihaseid lõdvestada. Tähtis on mõelda positiivselt, jätkata sügavat hingamist ning olla valmis kuulama ja usaldama oma keha. Sünnitust tuleb võtta kui loomulikku protsessi – see on suur ja tähtis pingutus, millest iga hetk toob meid lähemale oma beebiga kohtumisele.

Sarnased artiklid