Eesti elu: üksikemad murravad noori isasid mänguväljakutel ja lasteaedades?!

54 kommentaari
Eesti elu: üksikemad murravad noori isasid mänguväljakutel ja lasteaedades?!

Tundub, et Eesti naised, ja eriti üksiemad, teevad ükskõik mida, et endale meest leida. Viimasel ajal nii omast kogemusest kui ka sõbrannadega rääkides jääb mulje, et osa naisi on teadlikult sihikule võtnud mänguväljakud ja lasteaiad, kust endale head lapsi armastavat meest otsida. Mõni mees läheb sellega ka kaasa, aga need, kel kodus kõik hästi, räägivad ja naeravad õnnetute naiste üle, kes end sel viisil alandavad. 

Tundub, et Eesti naised, ja eriti üksiemad, teevad ükskõik mida, et endale meest leida. Viimasel ajal nii omast kogemusest kui ka sõbrannadega rääkides jääb mulje, et osa naisi on teadlikult sihikule võtnud mänguväljakud ja lasteaiad, kust endale head lapsi armastavat meest otsida. Mõni mees läheb sellega ka kaasa, aga need, kel kodus kõik hästi, räägivad ja naeravad õnnetute naiste üle, kes end sel viisil alandavad. 

Mul on konkreetne juhus, kus kaks erinevat naist viimase paari kuu jooksul on üritanud mu mehele külge lüüa mänguväljakul. Meil on kombeks kodus nii, et kui mina hakkan kodu koristama ja tolmutama, siis mees läheb lapsega välja mängima. Kuna koduhoovis meil mänguväljakut pole, siis peavad nad pisut kaugemale parki jalutama. Sellist niisama tutvumist tuleb tal peaaegu iga kord ette, aga mõned lähevad oma ettepanekutega selgelt üle piiri. Peaaegu iga kord tuleb mees lõbusate juttudega tagasi, kus jälle mõni naine on kutsunud teda koos lapsega kohvile ja kinno või küsinud telefoninumbrit, et koos midagi teha. Loomulikult tuuakse põhjuseks ja ettekäändeks ikka seda, et lapsed saaks koos mängida. Aga minu meelest on see nii läbinähtav. Kas sul naine tõesti sõbannasid ei ole, kellega koos lastega midagi teha? Miks sa mänguväljakul suvalistele meestele selliseid ettepanekuid teed? Üks kord oli lausa selline lugu, et mees mängis meie lapsega mänguväljakul ja mina lugesin pingi peal raamatut seal samas kõrval. Üks naine ajas oma last teadlikult minu lapsega mängima, kuigi näha oli, et laps seda ei tahtnud. Siis hakkas naine intensiivselt mu mehega suhtlema, küsimusi küsima, esmalt lapse kohta, siis mehe kohta. Ühel hetkel mees ütles talle: näe, mu naine istub seal, mine küsi tema käest.” Sellepeale tõmbus see naine loomulikult tagasi. 

Suurem osa üksikemasid lähenevad nii, et tulevad kõigepealt meest kiitma, et küll ta on ikka hea isa oma lapsele. Ja seejärel hakatakse uurima, et kus siis lapse ema on, miks ema lapsega ei tegele ja hakatakse rääkima, et võiks homme ka siin samal ajal kohtuda ja koos mängida jne. Kõige naljakam on see, et reaalselt need lapsed seal koos isegi ei mängi. 2-3 aastased ei vaja mingit mängukaaslast ja toimetavalt valdavalt üksinda. Ja siis tuleb see naine rääkima juttu, et oi kui hästi meie lapsed klapivad või oi, lastel oleks nii tore koos mängida. No mis jutt see on? 

Minu mees õnneks räägib mulle kõik need lood edasi, aga sõbranna jäigi mehest analoogilises olukorras ilma. Neil oli nii kokku lepitud, et ema viib lapse hommikuti lasteaeda, aga isa toob õhtuti lasteaiast. Siis ühel hetkel kleepus üks autota lasteaiakaaslase ema end külge ja mu sõbranna mees hakkas viisakusest teda ja tema last ka koju sõidutama. Asi arenes selleni, et kui sõbranna oli ärireisil, siis hakkas mees selle naise juures käima peale lasteaiapäeva, et nn lapsed saaks mängida. Kui naist kodus polnud, siis hakati seal ka mehele õhtusööki tegema, kuni lõpus koliski mees sinna sisse. Kiitis veel hiljem takka, et näed, meie laps sai hea kasuema ja lahkuminek on lapsele valutu, sest minu uus naine on talle juba tuttav ning laps sai endale kohe ka poolvenna, kellega koos mängida. 

Loo moraal on see, et Eesti naised on valdavalt ikkagi ühed odavad lirvad, kelle eesmärk on ükskõik mis hinnaga endale mees leida. Eks jumal näeb ja karistab selliseid, mis muud.

 

Buduaarile saatis loo Kerstin. Aitäh sulle!