Kas teha aborti või saada halvaks lapsevanemaks?

Kui tihti näeme tänaval noori emasid oma lapsi konkreetselt enda järel lohistamas? Laps saab raputada pelgalt selle pärast, et ta ei mõtle nagu tema noor ema ning tahab vahetevahel tähelepanu ja mängida.

Tekib idee, et äkki polegi abort nii halb mõte? Milleks sünnitada beebi kui teda siia ilma ei taheta? Lapse kasvatab üles ju ikkagi ema ning kui ema selleks tõepoolest valmis pole, milleks siis ühiskonna poolne surve ja pidev jutt selle kohta kui paha on abort?

Mõnda aega tagasi avaldas imagoloog Linnar Priimägi oma arvamust kondoomide jagamise kohta ning leidis, et vähese rahvaarvuga Eestis on see lausa patt.  Arvestades seda, et iga päev nakatub AIDS`i 2 inimest on minu arust see ettepanek veidi mõtlematu.

Abordist räägitakse palju, sellest kui nigel elu on tänavalastel ja lastekodulastel räägitakse märkimisväärselt vähem.

Erinevates foorumites levitatakse kohutavaid pilte abordist ning sõimatakse neid, kes on otsustanud abordi kasuks. Mõned noored alaealised emad sünnitavad kindlasti ainult sellepärast, et on kuulnud abordist õuduslugusid või on nende emad neile augu pähe rääkinud. Kui laps käes, pole enam kellelgi tema jaoks aega. Noor ema pidutseb ja põletab oma elu edasi. Olen näinud mänguplatsidel emasid, kes on lapsega välja jalutama tulnud ning lapse kärusse lausa mitu pudelit õlut kaasa ladunud. Suitsu saavad väikesed beebid tunda koos päikesetõusuga. Suve poole hakkab lastest lausa kahju, vaesekesed on pooleldi päikesepiste saanud, samal ajal kui nende emad "normaalsete kuttidega" Gin`i limpsavad. Kas tillukesed beebid väärivad sellist elu?

Mul on naabrid, kes tõepoolest oma last vihkavad! Laps saab iga päev kohutava verbaalse ja kindlasti ka füüsilise vägivalla osaliseks ning nutvat last lohutab pereema nii, et ähvardab talle peksa anda või haiglasse viia. üks öö pakkus lapse ema põngerjale välja ka variandi, et viib mõneaastase lapse üksi õue! Iga teine lause lapsele on : "sa oled ebanormaalne" või "ole vait". Huvitav on see, et peale minu kõnet lastekaitsesse läks sõim veelgi hullemaks ja lapse nutt veelgi haledamaks. Siinkohal oleks tõesti kihk selle rongaema nimi ära mainida, kuid jätan selle tegemata.
See selleks, küsimus on, et kas sellised emad väärivad lapsi ning kas abort poleks mõnel juhul parim variant? Pidevat alandust ja peksu taluv laps on kooli ealiseks saades juba vaimselt ebastabiilne ning suure tõenäosusega hakkab ta ka enda kaaslasi niimoodi kohtlema nagu kohtles teda ema.

Oma loo räägib Buduaarile 20-aastane Liis: Mina kasvasin üles alkohoolikute peres ning sain juba 8-aastaselt tuttavaks liimi nuusutamise ja alkoholiga. Toitu kas varastasin poodidest või korjasin prügikastidest. Ainsad rahulikud ööd olid siis kui vanemad olid parajasti politseisse viidud või magasid kuskil kainestusmajas. Proovisin 2 korda endalt elu võtta, minu 4 aastat vanemal õel oli see õnnestunud. Nüüd, kus olen enda elu korda saanud ja oma elamise hankinud mõtlen, et osadel inimestel peaks abort lausa kohustuslik olema. Minu elu on igaveseks rikutud, ma ei saa kunagi üle oma õe kaotusest või lapsepõlves läbi elatud draamadest. Endale ei soovi ma lapsi mitte iial. Kardan, et ma ei suuda lapsele pakkuda seda, mida tal vaja oleks. Saan nendest inimestest aru, kes aborti teevad. Hindan neid, sest nad tunnistavad endale oma saamatust ning teevad õigel ajal õige valiku. Lapsi peaks sünnitama ainult siis kui selleks ollakse 100% valmis.

See on tõsi, et aborti tehes tapad väikse inimese, kuid kas see pole mitte suurem kuritegu kui kasvatad lapse vägivalla ja sõimuga üles? Abort on tõesti naise jaoks üsna õudne kogemus. Kuidas protseduur täpselt käib võid lugeda näiteks aadressil: http://www.hosianna.ee/abort/

Loomulikult ei saa üldistusi teha ja öelda, et kõik elu hammasrataste vahele jäänud vanemate lapsed kasvavad pättideks ja vääriksid parem aborti. Aga variante on mitmeid ning mõningatel juhtudel ei tasuks aborditegijaid küll sajatada ning mõrvariks tituleerida. Leian, et need jumalakartlikud aktivistid, kes Ameerikas abordiarste mõrvavad ning tuliseid väljaastumisi korraldavad, on palju hullem nähtus kui abort ise. Aga siiski on abordi tegemine või mitte tegemine iga inimese individuaalne valik, mida ei tohiks keegi teine mõjutada.


Buduaari arhiiv
Kadri Põldma