Kooselu töönarkomaaniga

Kas Teil on vahel tunne, et vaatamata elukaaslasele olete siiski üksi? Ei ole kellega tähtsaid argiprobleeme arutada, koos kinos käia, lapsi ühiselt kasvatada. Tinglikult justkui oleks elukaaslane. Vahel võib teda isegi kodus trehvata, kuid põhiline tõend sellise isiku olemasolust on pesukorvis leiduv  kantud riideese ja külmkapist haihtuv toidupoolis. Isegi nö. vaba aeg kulub arvuti või telefoni teel asju ajades...

Jah. Mingi tegelane tõesti eksisteerib, kes aitab arveid maksta. Kuid sel isikul puudub õige arusaam normaalsest pereelust ja intiimsuhetest, isiklik vaba aeg ja oskus end tööasjadest välja lülitada. Ta on töönarkomaan. Kõik muu on teie probleem. Ja te peate olema talle tänulik.  Lausa õnnelik. Olete ju eduka inimese kaaslane! Kas sellest siis tõesti ei piisa?

Vahel on tunnustuse lootuses lihtne elu tõelised väärtused unustada ning rabada. Ignoreerides lubadust mehega jalutama minna, lapsele muinasjuttu lugeda, ise vannis lõõgastuda ja isegi tervislikult süüa. Eestlaslikule jonnile piisab enesepiitsutuseks abstraktne tunne, et me oleme kellelegi midagi võlgu. Me lubasime midagi. Me tahame end tõestada. Loodame, et meeletu pingutuse tulemusel oleme lõpuks oma naabrist paremad, edukamad ja väärtuslikumad.  

Töönarkomaan on Kanada psühholoogi Barbara Killingeri sõnul inimene, kes aegamööda mandub emotsionaalselt ning satub sõltuvusse kontrollist ja võimust, haaratuna sunnist heakskiitu pälvida ja edu saavutada. Töö kui sundtegevus kasvab välja töönarkomaani perfektsionismist ja võistlejaloomusest. Ülemäärane töö, mis pumpab vere adrenaliinisisalduse kõrgele, haarab töönarkari oma küüsi ja sundvajadus heakskiitu leida õhutab teda jäämagi askeldama. Töö on süst. Narkootikum.

Sümptomid:
-    ei kuula, mis teised räägivad, sest nad teavad niigi, mida kavatsevad teha;
-    rahuldust tundest, et tehakse mitut asja korraga – nt. telefoniga rääkimine ja samal ajal sirgeldamine;
-    vilets uni;
-    iseloomulik kasvav negatiivsus, sisemine jutuvada, mis kordub nagu üle viskava plaadi pealt;
-    võimenduv viha ja tõrksus, üldine halb meeleolu;
-    hobid asendatakse üha pikenevate töötundidega;
-    sagenev ärevustunne.

Töönarkomaanid ei märka, et nende kaasa on õnnetu ja elukaaslane ei hooli sellest, et tööle pühendunud osapool  on „kümme korda kuulsam“ ja teenib rohkem. Mitte mingi summa ei asenda armastust, aega ja hoolimist. Lapsed kasvavad üles nähes isikut, kellel pole nende jaoks energiat ega soovi väikseid rõõme ja kordaminekuid ühiselt kogeda.

Tegelikult ei pea ju edukus tulema perekonnaõnne ja isikliku tervise arvelt. Maailm ei vaju külili, kui mõni ülesanne jääb vahel kellegi teise lahendada. Asendamatuid inimesi pole olemas, on vaid illusioon kontrollist ja mittetoimivad suhted. Armastus ja kannatlikkus saab mingi hetk otsa ning siis on kergem piirdudagi igakuiste elatusrahade kasseerimisega. Vähemalt on selge kes, mida ja kui palju ühiselt loodud perekarikatuuri panustab.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]