Kuidas eksiga sõbraks jääda, kui on ühised lapsed?

8 kommentaari

{:323950 width=100 height=134 align=right}Lahkuminek iseenesest on raske läbielamine ja kriis. Palju on vastakaid ja valusaid tundeid. Iga lapsevanem, kes mõtleb oma lapse heaolule, tahab, et laps selles protsessis ei kannataks. Kuidas säilitada ekskaasaga sõbralikke suhteid, kui tegelikult tunned viha, valu ja kurbust? Kas see on üldse võimalik? Kas see tähendab, et peab kõik alla suruma ja halva mängu juures head nägu tegema?

{:323947 width=120 height=161 align=right}Lahkuminek iseenesest on raske läbielamine ja kriis. Palju on vastakaid ja valusaid tundeid. Iga lapsevanem, kes mõtleb oma lapse heaolule, tahab, et laps selles protsessis ei kannataks. Kuidas säilitada ekskaasaga sõbralikke suhteid, kui tegelikult tunned viha, valu ja kurbust? Kas see on üldse võimalik? Kas see tähendab, et peab kõik alla suruma ja halva mängu juures head nägu tegema?

Ükskõik kui palju inimesed ei lubaks, et pärast lahutust jäädakse sõpradeks, muutuvad paljud suhted ajapikku keeruliseks. Sellisesse suhteskeemi on paratamatult sisse kodeeritud konflikt.
Mõnikord ollakse teineteise peale nii solvunud ja vihased, et tahetakse kätte maksta. Vanemate võimuvõitluses on kannatajad tihti lapsed. Kui ema ja isa on vaenujalal, võib lapse heaolu neil meelest minna. Last võidakse kasutada omavahelises sõjas relvana, et saavutada oma eesmärke. Paljud isad ei suuda leppida sellega, et nemad on teisejärgulises rollis. Umbusklik ema ei pruugi last isa juurde lasta nii sageli kui viimane soovib, sest kardab, et äkki keeratakse laps tema vastu üles teises peres. Mõni vanem loobub isegi lapse toetamisest või temaga kohtumisest. Tihti ei võeta uhkusest teiselt vanemalt mingit abigi vastu.

{:323926 width=120 height=80 align=left}Igal juhul on suhted keerulised ja see pool, kes suudab jääda objektiivseks ja sõbralikuks, on igati tubli, tugev ja vastutustundlik. Väärikas lahkuminek, kus teineteisele püütakse võimalikult vähe haiget teha, on oskus omaette.
Kõige hullem, mida vanemad teha saavad, on pidev võimuvõitlus ja teise vanema mahategemine ning lapse sundimine valima kumma poolt ta on. Laps armastab mõlemaid vanemaid ja üksteise süüdistamine võib talle väga rusuvalt mõjuda. Tema jaoks vanemad jäävad ikka emaks ja isaks – asendamatuks ja vajalikuks mõlemad, nii emotsionaalses kui füüsilises plaanis.

Järgnevalt toon teieni kaks lugu, kus ühes on saavutatud peale lahutust tasakaal ja harmoonia, kuid teises on pere totaalselt lõhki.

Kerli (33), lahutas abielu viis aastat tagasi, räägib oma laste isaga läbisaamisest. Lapsed elavad ema juures – tütar 13 ja poeg 10.
„Lahkuminek oli raske, mees pettis mind ja läks mõne kuu pärast teise naise juurde elama. Loomulikult olin pettunud, vihane, ahastuses ja nutsin meeletult. Lastele püüdsin seda kõike mitte välja näidata. Nad olid väikesed, kuid hoomasid ikka, et midagi on halvasti. Kui vanemad lahutavad, siis tahes-tahtmata on emotsionaalne pinge suur ja see mõjub ka lastele. Sel raskel ajal olid nad väga jonnakad ja riiakad, mis tegi olukorra veel masendavamaks. Ma ei tea kust ma selle jõu võtsin, igatahes ei mäleta, et oleksin teda (laste isa) avalikult halvustanud, süüdistanud ja eemale tõrjunud meie perest. Mäletan, et tütrele oli see väga raske mõista, miks isa ära läks, kuid pikapeale kõik harjusid külastus-issiga. Isa tegeles endiselt lastega palju ja abistas meid nii nagu sai. See oli mõningal määral probleeme, sest mehe uus naine ei tahtnud leppida, et mehel on eelmine elu, millest ta kunagi päriselt ei vabane. Ta tegi pidevalt skandaali ja helistas mulle ning sõimas näo täis. Alguses kannatasin selle pärast, kuid nüüd suudan juba külma närvi säilitada ja asjast üle olla. Õnneks on selliseid helistamisi nüüd vähem, küllap on tema ka lõpuks harjunud sellise „kahe pere mehega”. Läbisaamine eksiga on stabiliseerunud, võin meid nimetada peaaegu sõpradeks. Oleme selgeks rääkinud mis ja miks juhtus, ta on palunud vabandust ning olen talle andestanud. Minu jaoks on oluline, et lapsed saaksid oma isaga koos olla. Me ei sobinud paarina, kuid isana on ta väga hea ja kindel tugi lastele.”

Mirjami (31) lugu on keerulisem ja kurvem.
„Lahutasime aasta tagasi. Meil on kaks poega. Üks lastest jäi minu, teine isa juurde elama. Praegune olukord on kohutav! Minu eksmees, kes oli abielus olles suurepärane isa, ei taha nüüd oma teisest lapsest midagi kuulda. Kuna lahutus toimus minu initsiatiivil, kohtleb ta nüüd nooremat poega kui reeturit ja on vanema poja ka minu vastu üles ässitanud.
Kohtume harva, sest eksmees elab vanema pojaga teises riigis. Noorem laps on pisike, ei saa veel kõigest aru, aga küsib tihti, kus issi ja venna on. Isa pole lapsega juba pool aastat suhelnud. Näib nagu tahaks ta meie omavahelise suhtlemise täiesti ära nullida. Kuid nii ometi ju ei saa, meie lapsed ei tohiks kannatada sellepärast, et me ei sobi omavahel!
Ma olen proovinud temaga rääkida mõistlikult, et saavutada mingi kompromiss, kuid ta ei vasta mu kõnedele ega kirjadele. Ütleb, et nii on kergem nii talle kui ka meie lastele. Soovin, et saaksin koos olla oma mõlema lapsega nii palju kui see antud olukorras võimalik on ja, et meie lahutusele vaatamata oleks ka nooremal pojal isa!
Kui ta tahab kätte maksta, siis see tal tõesti õnnestub. Mul on uskumatult valus, et ta justkui hülgas oma ühe lapse ja mina ei saa teist näha. Ei tea, mida pean tegema. Kui teisiti ei saa, pean kohtu kaudu taotlema võimalust näha oma last. Kui tema loobub oma teisest lapsest, siis mina ei tee seda kunagi!”

Katrin Niit
katrin@buduaar.ee